Täielik keeluseadus

OLEV REMSU,      22. veebruar 2006


Kogu väljanaerva suhtumise "kuiva seadusesse" on loonud kino. Ikka ja jälle võime aastaid 1920–1933 kujutavates filmides näha selliseid episoode – mees astub baari, tellib kohvi ja baarmen täpsustab: "Kas soovite shoti, prantsuse või vene kohvi?" (Tähendab: kas tahate viskit, konjakit või viina?)
Aastakümneid niisuguste filmide vaatamist, ning meile kõigile on pähe taotud: keeluseadus oli väga paha, sest sünnitas põrandaaluse viinakaubanduse ja maffia, viimane aga valitseb Ameerikat vaata et tänini.
Kuidas olid asjad tegelikult?

Keeleseadus sündis altpoolt ja naiste algatusel

Katsed seaduse abil panna piiri joomisele on Ameerikas vanemad kui riik. Inglise koloonia staatuses Virginia kuulutas juba 1619. aastal joomarid seltskonna vaenlasteks ja häbiplekiks, nõudis nende nimede avalikku ülesriputamist poodide ette – sihukestele tohtinud müüa viina. Massachusettsis tehti 1642. aastal seadus, et napsitaja võis vaid iga poole tunni tagant juua ühe pitsi viina. Plymouthis kaotas pudelipaikaja hääleõiguse. 1667. aastal pandi New Yorgis kõrtsid pühapäevaks kinni. Georgia keelas ära piirituse sisseveo, ja selline otsus kiideti heaks isegi Inglise parlamendi poolt. Peaaegu kõigis kolooniates ei tohtinud joovastavaid jooke müüa indiaanlastele. 1776. aastal keelas George Washington revolutsiooniarmee ohvitseridel ja sõduritel kõrtsis käia.

Pärast võitu kodusõjas kuulutas Abraham Lincoln: "Orjus on hävitatud. Ülesehitustöö järel on meie järgmiseks suureks kohustuseks alkoholi valmistamise ja sellega kauplemise lõpetamine. Meie maal ei tohi olla ühtegi orja ega joodikut!"
Lincoln mõrvati just selsamal päeval (15. aprill 1865), mil ta neid sõnu ütles.

See tekitas karsklastes spontaanset viha. Pereema Elisa Thompson moodustas 1873. aasta jõululaupäeval Ohios otse jumalateenistusel kristliku naisteväe, kes rongkäigus kõrtsist kõrtsi ja joomakohast joomakohta liikus ning kasimata põrandal põlvili palvetades viinaviskajate irvituste saatel oma joomavastaseid palveid luges. Ometi oli sellest tulu – paljude osariikide koolides seati sisse kohustuslik karskusõpetus. Sellel oli suur kasvatuslik jõud – ameeriklaste järgmine põlvkond sirgus äärmiselt alkoholivastane. Karskusseltse tekkis ohtralt ka kõige pisematesse maakohtadesse. Pikkamisi hakkasid need liituma ning üheks kõige võimsamaks keskorganisatsiooniks kujunes Kõrtsidevastane Liit (Anti-Saloon League), mis sündis 1893. aastal.
Nõndaks, Ameerika keskne karskusühing tekkis alt ülespoole liikudes. Nii tsaari-Venemaal kui ka N.Liidus aga loodi kõigepealt palgaline keskaparaat, kes asus looma rakukesi, ning ülaltpoolt peale surutud karskusorganisatsioon sündis surnuna. Ameerikas oli Kõrtsidevastase Liidu peamiseks relvaks selgitustöö – ajalehtede, loengute ja raamatute kaudu valgustati rahvast joomispahedest. Võideldi liigjoomise vastu, ideaaliks oli parajuslus. Kõrtse ja viinavabrikuid ei puudutatud üldse, neil lasti elada rahus.
Seda peetakse viinavastase võitluse esimeseks etapiks.

Kohalikud keeluseadused

Teises etapis hakkasid külad, vallad, alevid ja linnad korraldama rahvaküsitlusi, mille tulemusel pandi kohalikud kõrtsid ja viinavabrikud kinni või keelati üldse alkoholiäri – isegi pudeli sissetoomine sellele territooriumile. Siin-seal tühistasid osariikide kohtud allstruktuuride keelud kui põhiseadusvastased, ometi hääletasid laialdased maa-alad ennast n.ö kuivaks. Nüüd oli põhjust võrrelda. "Kuivad" regioonid jõudsid "märgadest" majanduslikult ja hügieeniliselt silmanähtavalt ette. Reisijad kirjeldavad pikki rongisõite, kui vaguniaknast välja vaadates võis põldude, aedade ja majade välimuse järgi öelda, kuidas kusagil on lood viinaäriga.
Ent "alkoholioaasidest" veeti viina karsketesse piirkondadesse salaja sisse. See vihastas karsklasi, ning kolmanda etapina kehtestati alkoholikeeld paljudes osariikides. Nüüd ärkasid viinatootjad, moodustasid oma liidu ning rahaga manipuleerides saavutasid mitmel pool "kuiva seaduse" tühistamise. Üsna tavaline oli, et rahvas nõudis alkoholikeeldu, ent osariigi valitsus lihtsalt ignoreeris rahva nõudmist. Alkoholitootjate teiseks riukaks sai madalakraadiliste jookide propageerimine.
Suurte vaidluste tulemusel sündisid mitmed rahvahääletused. Esimesena keelas 1914. aastal omal territooriumil alkoholi tarbimise, tootmise ning sellega kauplemise Colorado (11.000 enamhäälega), kuid 1916. aastal tühistati seal alkoholikeeld juba 85.000 enamhäälega ning 1918. aastal võeti keeld uuesti vastu 40.000 enamhäälega.
Sama skeemi järgi toimus keelustamine mujalgi. Näiteks Ohios oli hääletamisi koguni viis; paar korda pandi hääletusele küll marjaveini, küll õllemüügi lubamine. Korda-paar saavutasid lahja alkoholi eestvõitlejad oma tahtmise, ent siis keelustati ka see. Georgias kehtis 1907.–1915. aastani koguni 2-protsendise alkoholi müügiluba. Osariigiti esines üsna huvitavaid erinevusi veelgi.
Niisiis: ka seadusandlikult jõuti alkoholi keelustamiseni altpoolt, algatus ei tulnud Washingtonist, presidendilt ega Kongressilt, vaid algas kõige pisematest haldusüksustest. Aastaks 1917 oli täielik kuiv seadus maksma pandud 25 osariigis rahvahääletuse alusel, 8 osariigis seadusandliku kogu otsusega ning kahel territooriumil rahvahääletuse ja kahel territooriumil seadusandlike kogude otsuse põhjal. Üldse kehtis keeluseadus 33 osariigis (tollal oli neid 48) ja kõigil 4 territooriumil, mis ühtekokku moodustasid 87,8 protsenti territooriumist ja kus elas 60,7 protsenti USA rahvastikust.
1917. aasta oktoobris-novembris jõudis keeluseadus Kongressi ning 17. detsembril 1917 saatis Kongress osariikidele kinnitamiseks Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 18. täienduse, mis keelas kogu USA territooriumil joovastavate jookide valmistamise, müümise, transportimise, reklaamimise ning sisse- ja väljaveo. Igat jooki, mis sisaldas rohkem kui pool protsenti alkoholi, ei tohtinud kinkida, vahetada, edasi anda ega ka enda juures pidada, olgu kodus või tööl. Erand tehti arstirohtudele, kirikuviinadele ning kõiksugu vedelikele, mida vajati teaduslikeks katseteks. USA-sse jõudvates välismaistes trükistes tohtis küll olla alkoholikuulutusi. Karistused erinesid osariigiti – peamiseks olid siiski soolased, mitme tuhande dollarini ulatuvad trahvid; vangipanekut esines haruharva. Põhiseaduse järgi oli osariikidel 18. täienduse kinnitamiseks aega seitse aastat, ent juba 13 kuuga oli 36 osariiki, seega kolmveerand, selle omaks võtnud, ning Kongressi otsus sai seaduse jõu 16. jaanuaril 1919.
Pärast seda kasvas poolt-osariikide arv 46-ni, ainult Connecticut ja Rhode Island lükkasid keeluseaduse tagasi. Neis kehtestas keskvõim selle jõuga, tagajärjeks kujunesid pikad ja keerulised kohtuvaidlused.. Keeluseadus sai nimeks Volstead Act, senaator Volsteadi järgi, kes oli agaram eestvedaja.

Neljas etapp ja ... kaotus

Üleriigilise keeluseaduse vastu võideldi kahel viisil. Esiteks seaduslikul teel – kohtute abil. Massachusettsis tunnistati keeluseadus kohe põhiseadusevastaseks, New Yorgi osariigi ülemkohus tegi sama 1923. aastal, ent juba järgmisel aastal kuulutas selle siiski seaduslikuks. Wisconsinis läks keelu vastuvõtmine alamkojas läbi, ent senat lükkas tagasi.
Keskvõimu viga seisnes selles, et Washingtoni initsiatiivil tehti Volsteadi seadust aina rangemaks ning kitsendused hakkasid puudutama ka alkoholi sisaldavate ravimite müüki ja vedu. Kohtud hakkasid langetama üha karmimaid otsuseid.
Teiseks keeluseaduse vastu võitlemise vahendiks kujunes pesuehtne sõda, mida võimegi näha loendamatuses filmides.
Salakaubavedajatega löödi pidevalt ränki lahinguid põhjas, Kanada piiril ja lõunas, Mehhiko piiril, idas ja läänes vee peal ja vee all. USA-s ei olnud enne "kuiva seadust" piirivalvetki, nüüd see alles loodi. Kuulid vihisesid, kasutati isegi suurtükke ja gaasi. Tapetuid ja haavatuid oli kummalgi pool rohkem kui langenuid kodusõjas aastail 1861-1865. Hoolega madistati ka sisemaal. Kaotused paisusid tõepoolest suureks.
1933. aastal tõstis suur ja võimas Ameerika käed üles – sõda alkoholi vastu oli kaotatud. Allaandmine toimus keskvõimu otsusel, kusjuures paljud osariigid võitlesid veel pikka aega keelu tühistamise vastu.

Mida meil kõrva taha panna?

Mõnikord on avaldatud arvamust, et keeluseadusega vastandas Ameerika end Euroopale ning nõnda süvenes isolatsionism. Tegelikult võtsid USA osariigid „kuiva seaduse" kehtestamisel kui ka selle tühistamisel eeskuju just Euroopa riikidest, ainult mitte Suurbritanniast.
Islandis valitses täielik alkoholikeeld aastatel 1912–1923, Norras 1916–1927, Soomes 1919–1932, Venemaal (+N.Liidus) 1914–1925, Eestis 1914–1920 (alkoholimüügi kaardisüsteem kehtis kuni 1. jaanuarini 1926). Olgu märgitud seegi, et Hiinas on alkoholi keelustamist vaheaegadega proovitud juba 8. sajandist eKr, ning praegu kehtib kuiv seadus mitmes India osariigis ja, vähemalt koraani nõudmiste järgi, kogu islamimaailmas (kuigi riigiti on tegelikult suuri erinevusi).
Kuiva seaduse läbikukkumine nii Ameerikas kui ka mujal on karskusliikumist suurel määral diskrediteerinud. Tagantjärele analüüsides on kaotuse põhjuseks peetud keskvalitsuste sekkumist – üleriigilist keeluseadust. Alkoholismivastane võitlus peab jääma iga inimese enda otsustada, sundimine teeb ainult halba.
Ent omasuguste seltsis on nii täielikku karskust kui ka parajuslust lihtsam hoida. Sel eesmärgil taaselustatakse 31. mail üle-eestiline karskusliikumine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)