Balti kett meis endis

Eilsest päevast aga on saanud tänane, ja see on meie jaoks hoopis teist värvi. Meie riik on nii majanduslikult ja inimsuhete poolest kui ka poliitiliselt põlvili. Üks silmapaistvamaid ungari kirjanikke Sandor Csoori, kelle loomingu põletavateks teemadeks on olnud ka idapoolse Kesk-Euroopa julm minevik, kirjutab oma raamatus „Piiririkkuja", et ajaloolist pööret saab ära kasutada ainult niisugune rahvas, ainult niisugune rahvus, kes on sisemiselt tugev. Meie seda pole.

Meie mitmeparteisüsteem ei ole orgaaniliselt toimiv, vaid kätkeb endas koletut, musta ja räpast võimuvõitlust, mis vähkkasvajana on tunginud Eestis kõigisse eluvaldkondadesse.

Vähe on maailmas riike, kus peaminister kuulutab sõja oma rahva [loe: rahva tahte] vastu. Pean silmas Andrus Ansipi korduvaid ähvardusi Tallinna vallutamiseks, ja seda põhjusel, et linnapea kohal istub peaministri erakonda mitte kuuluv rahva poolt armastatud Edgar Savisaar. Andrus Ansip võib küll ministreid presidendi nõusolekul vallandada ja tööle võtta, kuid ta ei saa võimu esindajana valijaid survestada. Jäägu linnapea isik vabalt ja ilma igasuguse surveta valijate otsustada!

Andrus Ansip on sõnapidaja mees -- Tallinna vallutamine juba käib. Edgar Savisaart saadavad kuni valimiste päevani hästi kinni makstud vilekoor, sõjahüüd ja mustamine.

Pärnus ja Narvas aga katsuvad keskerakondlastest linnavõimudega jõudu, täpsemalt - on rünnakul, prokuratuur ja kohus. Teevad seda kõvahäälselt ja hästiajastatult.

Ja niisuguseid näiteid jätkub.

Jaan Allik mõtleva inimesena ei läinud kõiges kaasa sellega, mis minister välja pakkus, ja võeti teatrijuhi leivalt maha. Üks kümne vastu: seda poleks juhtunud, kui Jaak Allik oleks kuulunud Reformierakonda. Kahjuks on ta tänase võimu poolt põlatud rahvaliitlane ja jagab Villu Reiljaniga sama maailmavaadet.

See kõik kokku ei ole veel maailma ots, küll aga võib olla ühe rahva demokraatia lõpp. Trööstigem end sellega, et meie läheduses ja meist kaugemal on piisavalt demokraatiat selleks, et meile appi rutata. Ja maailm ei ela täna kompartei ega Hitleri aegades, kuigi selle ajastu vaimu on veel tänagi olemas ka meil Eestis.

Resümeerigem: õhk Eestimaal on vihkamisest, võimuihast, rahahimust ja agressiivsest poliitikast paks. Me oleme üheskoos kartulikoorte söömise tõotusest kaugemal kui kunagi varem. On see kõik põhjus või tagajärg, või mõlemad koos? Me saime oma riigi koos tollase partei- ja komsomoliaktiiviga ning me ei osanud neid inimesi õigeaegselt Toompealt ära kutsuda. Omad visad peksavad! Ja juba siis, kui eesti rahvas Balti keti ajal üksteist süleles, istus sama seltskond tänaseid poliitikuid ja rikkureid kinniste kontoriuste taga ning jagas endi vahel ära sülle kukkumas olevat rahva vara, mis „erastamise" käigus ja hiljem sümboolse hinnaga kinni maksti või koguni ilma saadi. Siit ja edasistest sulitempudest ning ülisuurtest palkadest ongi tänane suurrikkus pärit.

Aga eestlane ei taha elada suurrikaste meelevallas ja olla puruvaene. Ta ei taha elada talle peale sunnitud poliitika haardes.

Kui tollane Balti kett pole täna laulukaare all ja tänaval enam võimalik, ja seda ta tõesti ei ole, siis on see võimalik meist igaühes endas. Täna on tollased ja tänased loomeinimesed, teadlased ja poliitikud algatanud iga inimese, terve riigi ja rahva kaitseks aktsiooni nimega Vaba Ühiskonna Liikumine (vt Kesknädal 2. september 2009). Selle liikumise eestseisusse kuuluvad meie seast need paremad, kellest mitmele on võim soovitanud asuda elama riigi piirialadele, kust nende häält oleks vähem kuulda.

Balti keti vabadusehõiskest peab saama meist igaühe ja kogu rahva sisemise vabanemise uus hõise. Vaba Ühiskonna Liikumise taotleb rahva ühteliitmist ja poliitikapainest vabanemist.

Meie, eestimaalased, oleme seda ettevõtmist juba ammu oodanud ja oleme valmis kõikideks rahumeelseteks aktsioonideks, et kaitsta meie põhiseadust, kõigepealt aga meie inimesi endid.

PAUL  HANK, Antsla

Jaga |