Nädala juubilar ANNA MARIE JARVIS 150

Anna Jarvis asutas emade tööorganisatsiooni, mille juhtmõtteks oli kasvatada „paremaid emasid, paremaid kodusid, paremaid mehi ja paremaid naisi". Tööorganisatsiooni esimesi toimetamisi ja hoolt vajasid Ameerika Ühendriikide kodusõjas võidelnud ja kannatanud, kusjuures abi osutati mõlema vaenupoole - nii Uniooni kui ka Konföderatsiooni esindajaile.

Emadepäeva hakkas esimesena tähistama selle tähelepanuväärse naise tütar - õpetaja ja kindlustusametnik Anna Marie Jarvis, kelle sünnist möödus 1. mail 150 aastat. Esimest korda tähistas ta seda kaunitest tunnetest kantud päeva koos lähedaste inimestega oma ema teisel surma-aastapäeval - 1907. aastal.

Anna Jarvis pühendus jäägitult uue idee teenimisse. Ta loobus oma ametist ning asus toimekalt innustama emadepäeva väärtustamist. Juba järgmisel aastal peeti emadepäeva terves Graftoni linnas. Emadepäeva lilledeks valiti nelgid - punased nelgid emadele, kes sangaritena elasid-toimetasid; ning valged õied lahkunud emade mälestuseks.

1909. aastal tähistati maikuu teist pühapäeva emadepäevana juba 45-s USA osariigis. Viis aastat hiljem kuulutas Kongress selle erilise pühapäeva ametlikuks emadepäevaks ning tollane riigipea Woodrow Wilson soovitas emade auks heisata riigilipud.

Muide, emadepäeva tähistamise mõte oli välja öeldud aastaid varem, ja seda ei teinud mitte Anna Marie Jarvis!

Katoliku ja ka protestantliku kiriku kommete hulka on juba ammu kuulunud emaduspühapäeva tähistamine. Emadepäevale mõtles ka tuntud poeet, muu hulgas laulu „John Brown's Body" ja „Vabariigi lahingulaulu" sõnade autor ning naiste õiguste eest võitleja Julia Ward Howe juba aastal 1870. Ta kirjutas ja avaldas emadepäeva manifesti ning asutas naisteajakirja. Ometi ei võtnud ühiskond Julia Ward Howe'i, USA Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia esimese naisliikme üllast mõtet siis veel omaks.

Anna Marie Jarvis märkas peagi, et emadepäeva ootab paraku jõulupühade saatus. Südamlikku intiimset tähistamist hakkas asendama kommertslikkus, millest rõõmu tundsid ennekõike kaupmehed. Jarvis kritiseeris väljakujunevat tendentsi avalikult. Kord tuli tal oma „vägivaldse" protesti tõttu isegi politseiga tegemist teha.

Anna Jarvis kirjutas, et taunib pühadekaartide saatmist, mis asendavad formaalselt tänu oma emale, kes iga inimese jaoks on teinud määratult rohkem, kui keegi teine maailmas. Ka halvustas ta kommikarpide kinkimist, millest suurema osa kinkijad tavaliselt ise tühjaks söövad. Koos oma õe Ellsinore'iga kulutas Anna Jarvis palju aega ja raha, et emadepäevale selle esialgne mõte ja vorm tagasi anda. Sellise ristikäigu aastatel mõlemad naised vaesusid ja surid üksilduses.

Anna Marie Jarvis ei läinud mehele ning temast endast ei saanud kunagi ema. Euroopas tähistati emadepäeva pidulikult Belgias 1913. aastal. Peagi asusid emadepäeva pidama ka inglased.

Emadepäeva tähistatakse paljudes riikides erinevatel päevadel alates veebruarist kuni detsembri lõpuni välja. Põhjalas jõudsid teistest ette soomlased, kes märkisid seda päeva juba aastal 1918. Norras austatakse emasid veebruari teisel pühapäeval, Rootsis mai viimasel pühapäeval, Leedus aga mai esimesel pühapäeval.

Eestis kuulub emadepäeva esmatähistamise au Udernale, kus Eesti Karskusliidu tulevane liider Helmi Mäelo korraldas 1922. aastal kohalike emade auks piduliku koosviibimise Uderna koolimajas. Üleriigiliseks emadepäevaks sai maikuu teine pühapäev 1924. aastal. 13 kevadet hiljem hakkas ilmuma koguni „Emadepäevaleht".

Pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu oli emadepäeva ametliku tähistamise taasalustamine üks esimesi otsuseid, mida rahvas ammu ootas ja palavalt toetas. Emadepäeva saab ju tähistada iga inimene, sest igaüks meist on emale lõputult võlgu oma elu. See on aga võlg, mida ükski ema maailmas tagasi ei nõua.

ENN EESMAA,

oma ema poeg

Jaga |