Ärge kartke!

UNO KIVIK,      11. juuni 2003




Ajalugu pole eestlastele ülearu tihti kinkinud sõnaõigust oma saatuse määramisel. Iseseisvusmanifesti võttis 1918. aastal vastu Maapäeva vanematekogu. Rahvas oli häälestatud omaette riigi tekkimise idee suhtes pessimistlikult. Enamlaste hirmuteod ja inimeste vara kallale kippumine ühelt poolt ja Ajutise Valitsuse lubadus võtta mõisnikelt maa ja jagada see Vabadussõjast osavõtnutele ning senistele maatameestele lubasid Eesti iseseisvumisel teoks saada. Tagantjärele mõistame, kui suurt otsustavust too aeg nõudis.

1940. a suvel ei olnud meie rahval mingit sõnaõigust, ometi lavastati 80 inimese, veendunud kommunisti ja nende ärahirmutatud kaasaminejate häältega loobumine iseseisvusest ja minek Nõukogude Liitu.
Seni ei olnud meie ajaloos ühtegi referendumit küsimuses, mis meie rahvast ja riigist peaks saama. Esimene niisugune leidis aset 3. märtsil 1991, kui Eestis elanud tolle aja mõistes valimisõiguslikest inimestest (eestlastest ja muulastest) käis hääletamas 83 protsenti, kellest omakorda 78 protsenti hääletasid Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise poolt. Toodud arve läbi korrutades näeme, et meie maa kõigist selleaegsetest elanikest tahtsid iseseisvat Eesti riiki 65 protsenti.
Nüüd, 14. septembril 2003 seisab meil ees teha järjekorras ajaloo teine otsus, kas liituda Euroopa Liiduga.
Just nimelt, kas liituda või ei? Mitte nii, nagu tihti räägitakse: ühest liidust tulime, teise läheme, mida me sealt Euroopa Liidust õige otsime.

Valijatel hirm küündimatust välja näidata

Mulle näib, et eesti rahva suurim puudus täna on demokraatlikus ühiskonnas elamise ja käitumise kogemuse puudumine. Alles see oli, kui käidi 99,9% valimistel, kus tegelikult kedagi valida ei olnud. Nüüd jätab pool hääleõiguslikest kodanikest valima minemata, sest ei olevat erakonda, kes meeldiks ja kellele võiks anda oma hääle, täita see ainuke kodanikukohustus iga nelja aasta tagant. Ei saa ju olla niisugust erakonda, mis oleks igale viimaselegi inimesele meele järgi. Tuleb ikkagi valida väljapandute seast.
Minu arvates on asi hoopis inimeste küündimatuses teha poliitiline valik ja hirmus oma küündimatust välja näidata. Siit ka bravuuritsemine, siit ka otsitud põhjused eemalejäämiseks. Läheneva referendumi eel on läinud liikvele otsitud põhjused jääda otsustamisest kõrvale või öelda Euroopa Liidule EI. Üheks põhjuseks on, et NLiidu ja ELi vahele pannakse võrdusmärk. Need aga ei ole võrdsed liidud.
1941. aasta küüditamise läbiteinuna olen veendunud, et Euroopa Liidus ei saa kunagi olla võimalik, et jaamadesse antakse ette trellitatud eshelonid ja kümneid tuhandeid inimesi viiakse külmale maale.
50 aastat NLiidus elanud inimesena on mulle ilmselge, et Euroopa Liidus ei ole võimalik võtta ühe dekreediga inimestelt varandus, sundida kodanikke vägisi käima pseudovalimistel ja demonstratsioonidel väljendamas tahet, mis ei ole nende oma.
Me peaks andma endale aru, et Euroopa Liidus elaksime ühiskonnas, kus valitseb õiguskord, et Euroopa Liidus kehtivad kõik meie põhiseaduse II peatükis fikseeritud õigused ja vabadused, sest nad on inimõigustest tuletatud ja mitte kellelegi näitamiseks, vaid nende järgi elukorralduse sättimiseks.

Geopoliitiline asend teeb meid isuäravaks

Ma ei ole Andrei Hvostovi fänn. Kuid tema raamat "Mõtteline Eesti" tegi mulle selgeks, et eesti rahval on ainult üks igavene valik (kui see talle antakse): kas minna itta või läände. Nii oli see XIII sajandi alguses, nii oli see Liivi sõja ajal, nii oli see aastal 1918, nii on see ka täna.
Kui meil räägitakse, et elame ära ka ilma Euroopa Liiduta, siis vaatleme ainult tänast momenti tänaste mõjuteguritega.
Mõelda tuleb aga kahele peamisele asjale. Esiteks, meie geopoliitiline asend teeb meid isuäratavaks Venemaale, ükskõik missugune valitsus seal võimul ei oleks, ükskõik kui demokraatlikus riigiks see ei areneks. Mida väiksem on suutäis, seda ahvatlevam ta on. Kuid Euroopa Liidus ei oleks me enam väike suutäis.
Teiseks, meie rahva iive on katastroofilises seisundis. Meil ei ole vajaliku arvukusega järeltulevat põlvkonda. Trööstitakse end mõttega, et rahvaarv taastus pärast Liivi ja Põhjasõda ning nendega kaasnenud katkulaineid. Jah, nii see oli. Kuid surid eelkõige vanad, väetid ning lapsed. Need, kes ellu jäid, sünnitasid rahva uuesti. Sest nii oldi harjutud. Ja antibeebipillidest ning kondoomidest ei olnud ettekujutustki - isegi lapse sigitamise füsioloogiline mehhanism oli tundmatu.

Eesti rahvas maetakse Euroopasse

Jumal andis lapsi ja need tulid ja täitsid jälle maa. Tänased inimesed lapsi muretseda ei taha. Nad mõtlevad ainult tänasele päevale. Nad arvavad, et ei saa kunagi vanaks.
Kahjuks olen ma veendunud, et eesti rahvus on priitahtlikult asunud väljasuremise teele. Meie järeltulijad, nii palju kui neid on, on määratud sulanduma teiste rahvaste hulka. Kuid kelle hulka? Kas Sarmaatia lagendike rahvaste järeltulijate hulka või maailma ühe kultuurikolde Euroopa rahvaste hulka?
Kui isegi asetada küsimus nii kurvalt, et kuhu me lõpuks matame oma armsa eesti rahva riismed, kui see tund ükskord lööb, siis saab vastus olla ikkagi üks - Euroopasse.
Keskerakondlasena kutsun kõiki erakonnakaaslasi üle saama hirmutundest otsustava valiku tegemisel ja ütlema 14. septembril euroreferendumil "Jah" ELga liitumisele.

Mõelda tuleb kahele peamisele asjale. Esiteks, meie geopoliitiline asend teeb meid isuäratavaks Venemaale. Kuid Euroopa Liidus ei ole me enam väike suutäis.
Teiseks, meie rahva iive on katastroofilises seisundis. Oleme priitahtlikult asunud väljasuremise teele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)