Valimistest ka sedapidi: miks mina ei vali?

Riigikogud on üksmeeles: nende palgad on madalad ja valimised olgu parteinimekirjadega. Mis võimaldab rahvasaadikuks saada ka 3 häälega, selleks aga mitte saada isegi 3000 häälega. Ja ignoreerida valijate seisukohti.

Kuidas seljatati valijad? Põhjuseks pean valijate lihtsameelsust, sageli rumalusega piirnevat ükskõiksust, oskamatust   elementaarseltki hinnata kandidaate. Te ei usu? Eks rääkige tavavalijatega.

Kandidaat (nüüdseks reeglina mingi parteigenosse) manab valijatele ette rea virtuaalseid kavatsusi (nt trammid tagurpidi käima). Kuid ükski kandidaat (seega - partei) ei selgita, kuidas ja milliste vahenditega kavatsetakse neid kavatsusi ellu viia. Ja ükski valijatest seda küsimust ka ei esita. Nii ostabki valija „kotisea" ära.

Reeglina pole ju lubadusi jagav partei nende realiseerimisel ainuotsustaja. Seega lubadused on etteteadvalt katteta!

Peetusega demokraatias pole saadikuteks saanud mõjutatavad valijate tahtest. Üheks põhjuseks on usalduse kaotanud saadikute tagasikutsumise võimaluse puudumine. Siin teeb valija parandamatu vea, jättes kandidaadilt nõudmata kirjalikku lubadust, et saadikuna alustab ta kohe võitlust sellise seaduse loomiseks. Paber võimaldaks hiljem süüdistada saadikut avalikult valetamises. Ikkagi midagi! Sellist dokumenti saab aga vaid välja pressida, ähvardades mittevalimisega. Kuid ilmselt pole meie valijad selleks veel valmis - lihtsam on ohkida ja tänitada.

Millise ime abil loodate teie, valijad, üldse saavutada mingeid eesmärke, kui teie poolt valitud saadik pole valijatahtest mõjutatav? Vaid loogiliselt käitudes saate ka peale valimisi jääda arvestatavaks ühikuks ega muutu nulliks.

Saadik peaks omama selliseid omadusi nagu haridus, praktika, oskus ja soov oma võimeid rakendada, suhtlemisoskus. Ka tervist ja kodanikufooni läheb tal vaja. Mida teate aga teie oma kandidaadist? Meie tavavalija marsib kabiini, tundes vaid kandidaadi nime, heal juhul ka välimust. Mida aga oodata tavakodanikult, kes usub igavesse ellu, lotovõidusse, horoskoobisse, SMS-laenusse, Riigikogusse?

Estonia teatri ees avaldas vanem daam oma poliitilise kreedo: „Mina valin Rüütli, ta on nii kena mees, lokid ja puha..."

Milline on selletaolise valija väärtus? Kas ta on erand? Väidan, et ei ole.

Demokraatia filtreerib valijaid, välistades paberitega hullud. Aga paberiteta? Kui nihutaks õige seda piiri? Ehk saaks vähem kirutava Riigikogu! Ja parema kohaliku omavalitsuse!

Laiemalt - mis oleks väljapääs patiseisust? Näilikke on mitu, reaalset polegi.

Allutada saadikud valija tahtele? See oli meil teoreetiliselt võimalik vaid esimese Riigikogu valimisel. Nüüd enam mitte - vähemalt mastaapselt.

Siseneda valitavasse organisse uue „hiidparteiga"? Selleks jätkuks näiteks pensionäre. Sponsoreid aga mitte, sest need on end juba teiste parteidega tulusalt sidunud. Ohuks on teiste parteide käitumismalli omaksvõtt. Puuduvad haaravad ideed. Kas aitaks revolutsioon? Vabadus, vendlus, võrdsus! Millega aga realiseerusid need  Prantsusmaal, Venemaal, Hiinas?

Valgustatud isevalitseja? Kes viiks vägisi demokraatiasse? Ajaloost teame - pärast teda pöördub kõik üldjuhul endisele rajale.

Nii ma ei valigi. Möödudes aga Riigikogu hoonest, tahaksin sisse anda ettepaneku kehtestada meie riigikogulastele aadlitiitel: sakslastel  on von, Madalmaades van, meil võiks olla hästi eestimaine - va. Erinevalt palgatõstmisest stimuleeriks selline aussetõstmine neid kahtlemata paremini töötama.

Nii et - eks valige, kui usute!

ANTS-JOHANNES KALDA, maamees

Jaga |