Nädala juubilar HARRI JÕGISALU 95

1944. aasta 9. märtsi õhtul otsis Harri Jõgisalu põleva Estonia teatri inimtühjas garderoobis taga oma palitut ja mütsi. Teatava kahetsusega on ta märkinud oma mälestustesse, et pani oma riietehoiunumbri konksu otsa tagasi – tulnuks mälestuseks jätta, sest peale tema polnud riietehoius kedagi. Ja ei tulnud sinna enam iial mitte keegi.

 Tallinna taasvallutamise ajal teenis ta Kloogal sidekompaniis. Edasi oli tulevane kirjanik Nõukogude võimude poolt vangistatuna Kesk-Venemaal metsatööl, kuni määrati kirjaoskajana Okulovka (Moskva oblast) tselluloosikombinaadi paberimasina meistriks. Vangilaagrist vabanemise järel läks ta õpetajaks Märjamaale ja lõpetas Leningradi Herzeni-nimelise Pedagoogikainstituudi. Märjamaal elas ta kogu oma järgneva elu.

Hoolimata sellest, et Jõgisalu isa oli proletaarlane, saatis stalinlik võim ta vangilaagrisse, kus ta 1951. aastal suri.

Aastatel 1947–1978 töötas Harri Jõgisalu Märjamaa keskkoolis bioloogiaõpetajana ja 1984–1987 Eesti NSV Kirjanike Liidu loomingulise konsultandina.

Harri Jõgisalu looming on pea täielikult seotud loomadega. Lapsepõlves oli tal selles valdkonnas ka üks kurb kogemus. Nimelt läks tema väike õde vaarikaid korjama, aga sai rästikult nõelata. Tüdrukukese organismi haaras üldine toksikoos, millega kaasnes osaline halvatus ja kehatemperatuuri järsk langus. Arst tegi südametegevust tugevdava süsti, mis andis organismile impulsi haiguskolded likvideerida, ja kui õde üle kere siniste ja kollaste laikudega kattus, sai perekond aru, et see laps on mõeldud siiski elule ja mitte surmale.

Jõgisalu teostes kordubki mitmes kohas kaitsekõne rästikule, sest tema lapsepõlves materdati maakohtades rästikuid päris usinasti: kuna oli palju raiesmikke, siis oli ka hulgaliselt neid madusid. Kirjanik rõhutas, et mao käigud jäävad inimese radadest täielikult kõrvale.

 Jõgisalu sõber oli ka nastik. Kaasajal ei teadnud saatesarja “Wildlife” saatejuht, et kui nastik sabapidi kätte võtta, siis laseb ta oma suust inimese pihta kibedat sekreeti, tabades tavaliselt just silma, kuna taipab, mis on inimesel kaitsetuim koht. Teadja loodusinimesena Jõgisalu soovitanuks nastikud rahule jätta.

 Kirjanikuna debüteeris Harri Jõgisalu 1967. aastal jutukoguga “Käopoja tänu”. Eesti kirjandusmaailm ja tänulik lugeja sai temast tõsisemalt teada aastal 1974, mil ilmus jutukogu “Nõiutud allikas”. Üks selle lugudest, “Hõbekael”, jäi sügavamalt kirjandusklassikasse. See jutustab südatalvel hakke toitva I klassi lapsest Viiust ja tema armsast hakist Hõbekaelast. Hõbekael on kõige targem hakk, kes toob Viiule rõõmu, kuid poisid tulistavad linnuparve püssist, ja Hõbekael saab surmavalt haavata. Novelli lõppu lisab kirjanik võimsa puändi. Tasub lugemist!

Harri Jõgisalu lood kulgevad tihti sarnaste skeemide järgi: peresse tuleb mõni pooltundmatu loom, kes on alles pisike ja võõristab. Teda hellitatakse, temaga ei hakka iial igav, aga ta teeb ka palju pahandust. Õpilaste moraalse palge eest muretseb tavaliselt närviline emakeeleõpetaja Sõelsepp ja agronoomist loodusemees Jaan viib lapsed loomariigi, väga tihti pisinäriliste, saladuste juurde. Rästik tuleb mängu väga sageli. Bioloogiaõpetaja Kivirist (“Metsapaharet”, 1993) on terminites alati täpne: mügrit ei tohi nimetada vesirotiks ja oravhiired on pigem lagritsad. Seni aga, kuni noored naturalistid neid elukaid uurivad, suudavad nad inimesele palju tüütut kurja teha.

Jõgisalulik situatsioon on jutustuses “Maaleib” (1984), mis realistlikult pajatab Kihnu ja Manija saarte rahva elust. Majapidamisse tuuakse väike pikakarvaline kutsikas, kes esimese valuga läheb voodi alla ema järele nutma ega saa aru, miks imetaja on teda üksi jätnud. Kõik lapsed tõusevad üles ning hakkavad kutsikat üksteise võidu lohutama ja paitama. Loom läheb inimeste juurde magama ja on hommikul enne teisi üleval, sest teab juba võidukalt, mida tähendavad inimeste paid. Niisugust looma katarsist on kujutatud suure kaasaelamisega.

Oma loomalugudes Jõgisalu paitab ja lohutab ega kujuta rõhutatult looma ja inimeste võitlust nagu Richard Roht või Ernest Seton-Thompson. Mitmeplaanilisem on “Metsapahareti” alguslugu “Lagrits”, mis kujutab oravhiirte üleskasvamist inimeste juures. Elavnurga-laste silmis on nendel närilistel nii oravate kui ka hiirte eeliseid, loomulikult on nad päris pisikestena armsad. Bioloog Kivirist nimetab need otsustavalt lagritsateks. Nood aga suhtuvad nunnutavatesse inimestesse järjest ülbemalt, muutudes läbini sünantroopseteks, paljunevad, käivad, kus tahavad, ja lõpuks pistavad kinni inimese kõige kallima ja maitsvama – pohlamoosi. Niisugune avarate tagamaadega konflikt!

Harilik inimene ütleks kohe: ära iial hakka rotte toitma ja katma, sest see toob suurt õnnetust. Aga mitte Jõgisalu! Tema suhtus loomadesse lõputu lojaalsusega, usaldades neid kõiges. Nii oli see ka tema surma-aastal (2014,18. september) ilmunud kassiraamatus “Liisi, Kaspar ja teised kiisud”, teoses, mille järgi kaasajalapsed onu Harrit hästi teavad. Ja see suhtumine saatis teda läbi kogu elu.

AARNE RUBEN

Jaga |