Kui isa ei maksa, kes siis maksab?

Urmi Reinde,      17. mai 2006


Eelmisel nädalal Riigikogu arutas lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu, mille on algatanud Res Publica fraktsioon. Koalitsiooni häältega kukkus eelnõu menetlusest küll välja, kuid hiljemalt enne valimisi tõuseb rongaisadelt lapsekasvatamisraha väljanõudmine teemaks niikuinii. Esitame ülevaate Riigikogu stenogrammist.

Ettekande pidanud Res Publica fraktsiooni liikme Reet Roosi sõnul oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil Eestis 48 387 lapsi üksi kasvatavat vanemat ning 16 600 leibkonda, kus last üksi kasvatav vanem ei saa üksikvanema toetust ega laps toitjakaotuspensioni. Arvestuslikult on kokku 24 900 last, kes õigustatud elatist ei saa. Kui teine vanem lihtsalt ei täida lapse ülalpidamise kohustust, ei tule abi ka kohtusüsteemilt, sest väljamõistetud elatis lapseni ei jõua.

Isa asemel maksab riik

Last kasvatava vanema viimaseks võimaluseks jääb kohtutäitur. 2005. aasta novembris oli kohtutäiturite menetluses 11 310 elatisenõuet. Paraku ei suuda kohtutäiturid suurt osa neist nõuetest maksmisele pöörata. Põhjusteks on tulu ja vara puudumine või tulu ja vara varjamine kuni võlglase enesevarjamiseni. Riik pole vastutust nende laste ülalpidamises osalemise eest endale võtnud.
Arvestades, et lapsi üksi kasvatavate vanemate vastutus on suurem, sest neil tuleb samaaegselt tegelda laste kasvatamisega ning üksi lastele ülalpidamist teenida, peavad respublikaanid vajalikuks nende laste toimetulekut toetada. Hüvitist finantseeritaks riigieelarvest ja riigieelarvesse laekub tagasi ka tulu, mis edaspidi võlglaselt sisse nõutakse.
Sellesarnaseid meetmeid rakendab suur hulk Euroopa riike. 1. aprillil 2004 võttis sama seaduse vastu Läti. Roos rõhutas, et nii kasvab ka ülalpidamiskohustuse reaalne täitmine lahuselavate vanemate poolt, kuna riigivõlglaseks saamine on palju tõsisem, kui olla võlgu oma lapsele. Väheneb vaesuses või vaesusriskis elavate laste arv.
Teisalt kindlasti tõuseb kohtusse esitatud elatishagide arv, kuna praegu pole sageli mõtet kohtusse pöörduda, sest raha reaalse saamise lootusetus on last kasvatavale vanemale selge. Valitsus ei leidnud võimalust toetada Res Publica eelnõu esiteks seepärast, et riigivõla tagasinõudmise süsteem vajab tõhustamist. Kui riik hakkab toetust maksma, tahab ta oma raha tagasi saada.
Roos kutsus valitsust üles lätlastest eeskuju võtma. Nemad hakkasid kõigepealt lahendama probleemi ja alles siis järk-järgult parandati tagasinõudmissüsteemi.
Teiseks valitsuse vastuseisu põhjuseks on raha, mida valitsuse arvutuste kohaselt kulub 200–250 miljonit krooni. Just nii suureks hindab Sotsiaalministeerium summat, mis kohe vaja oleks, et üksikvanematele kätte jagada. Lisaks veel seaduse rakendamise kulud.
Sotsiaaldemokraat Jarno Laur pidas eelnõu äärmiselt vajalikuks ja ajakohaseks. Ta tegi ettepaneku, et Skandinaavia riikide eeskujul luua eraldi mingi rahastu või fond. Roos vastas, et valdavalt on see riigiti siiski lahendatud pensioniametiga, kuigi mõnes riigis on tõesti tegemist fondiga, mis saab lisaks riigi toetusele vastu võtta ka eraannetusi.
Olev Laanjärv (Keskfraktsioon) tunnustas eelnõu algatajaid probleemiga pikalt tegelemise ja isegi lootusetu võitluse eest. Ta märkis, et küsimusele tuleb läheneda ka eetilis-moraalsest seisukohast. „Abielu on kuidagi tabu ja kooselu on in, ning isad sageli ei taha ennast märkida ja tunnustada isana." Laanjärve hinnangul on probleem laiem, kui ainult raha kättesaamine.
Roos väitis, et esialgu püüti seda teemat ühiskonnas taandada lihtsalt väitele, et „ah, see on lihtsalt mingi naiste või, veel hullem, – feministide asi". Praegu on teema muutunud aktuaalsemaks. „Igal juhul on loota meestepoolset vastutustunde kasvu."

Riigi käest isa ei pääse

Katrin Saks (SDE) küsis, kuidas eelnõu algatajad näevad mehhanismi, mis peaks neid isasid ikkagi maksma panema. Roos kirjeldas, et ema ees tõmbavad isad taskud tagurpidi ja näitavad, et raha pole. „Aga riigile sellist juttu ju ei räägi. Kohtutäituri juures käiakse tihtipeale ütlemas, et autoliising on suur, majaliising on suur, näed, ei jää üle, tehke summa väiksemaks, tehke maksegraafik. Riigile võlgu olla on hoopis teine asi."
Heimar Lenki (Keskerakond) huvitas: kas ühiskondlik arvamus on maksmise suunas paranenud poliitikute seas või nende isade seas, kellest jutt käib?
Roos täpsustas, et ikka isade seas. Juriidilises keeles: kohustatud poole hulgas. Kohustatud pool on hakanud maksma alles siis, kui on näinud, et võlg pole enam mitte pere ja lapse ees, vaid võlg läheb üle riigile. „Sinust saab riigivõlglane," kinnitab Roos, „siin rohkem enam vingerdamise ja peitupugemise kohta ei ole."
Väino Linde (Reformierakond) kaitses ka kõnealuste isade lähtepositsiooni. „Aga kui lahus elav vanem tegelikult ei riku elatise maksmise kohustust, vaid tema reaalne sissetulek tõepoolest ongi nii väike ja tal on vaja elatist maksta päris mitmele lapsele? Ta ei saagi maksta faktiliselt üle 500 krooni kuus ühele lapsele. Mis siis juhtub, kas ka riik saab ulatada oma abistava käe või mitte?"
Saadikud pärisid veel mitu korda, kuidas eelnõu kohaselt nõue riigile üle läheb. Küsiti, kuidas peaks olema kõige otstarbekam edasine käik nõuete tagamisel.
Keskerakondlane Marika Tuus ütles, et sotsiaalkomisjonis oli palju juttu sellest, et eelnõu on pigem emotsionaalne visand, sest Sotsiaalministeerium ei saa tagada kõiki mehhanisme, kuidas raha isadelt kenasti kätte saab, kui n-ö jõuministeeriume ei kaasata. Tuusi arvates vajab eelnõu põhjalikku ümbertöötamist.
Keskerakonna Ida-Virumaa saadik Kaarel Pürg tundis muret: kas riik maksab hüvitise välja ka siis, kui lapsevanem on kadunud Venemaa avarustesse? „Paljud inimesed ei saa isegi kohtusse pöörduda, sest teine pool on kuhugi kadunud ja dokumente ei ole võimalik kokku korjata. Selline olukord ajab lihtsalt ahastusse."
Roosi teada ei kao isad mitte ainult Venemaale, vaid ka Ukrainasse ja isegi Ameerikasse. „Kurval kombel sai elatist taotlev vanem kõige suuremat abi Ameerika saatkonnast, mitte ühestki meie riigi instantsist."

Sotsiaalkomisjoni-poolse ettekande pidas sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits. Temalt päris fraktsioonitu Liina Tõnisson: „Valitsus otsustas öelda seaduseelnõule ei, kuna ei ole selge, kuidas riik saaks oma raha tagasi, rõhutan sõna ,,oma". Kelle raha see siis tegelikult on? Minu arusaamise järgi kogu riigieelarve raha on meie kõigi maksumaksjate raha, kaasa arvatud ka õnnetute üksikemade maksumaksmise raha, mida nüüd riik peab oluliseks tagasi saada. Kas olulisem ei peaks olema riigis mitte korralike kodanike kasvatamine ja mitte mingisuguse väikese raha tagasinõudmine?"
Indrek Raudne (Res Publica) küsis, kas valitsuskoalitsioon tunnistas, et „eelnõu on väga vajalik, probleem täiesti olemas, aga küsimus jääb selle taha, et pole eelarves raha ja koalitsioonileppes on ette nähtud midagi muud. Meil on Eesti riigis sügav probleem, aga pole poliitilist tahet? Kas valitsuskoalitsiooni esindajad põhjendasid, miks nad muidu avalikkust hullutavad sellega, kuidas peab olema väga lastekeskne ja 1,5-miljoniline elanikkond eesti keelt rääkivaid inimesi ja mis on need hüüdlaused?"
Peeter Kreitzberg (fraktsioonitu): „Saan aru, et ühel pool on 25 000 lapse elementaarne elamiskeskkond ja teisel poolt teatud riigi riskid mitte kätte saada raha, mis riik nendele lastele välja maksab. Kas arutati seda kaalukausi seisu, et kumb on nüüd tähtsam, tagada 25 000 lapsele minimaalne elamiskeskkond, või siis riik, tormiliselt arenev Eesti riik jääb ilma võib-olla mõnest miljonist aastas?"
Pärnits kinnitas, et sõnades väljendasid kõik – lapsed on tähtsamad kui oletatavalt tagasisaamata raha riigile. „See on ikkagi tahtmatus endale lisaülesandeid võtta, ministeeriumidel ja täituritel samamoodi."
Helle Kalda Keskerakonnast teadis, et see probleem on juba vähemalt 5 aastat vana. „Kas eelmine ministeeriumi koosseis või juhtkond üldse ei pööranud sellele tähelepanu? Miks selle küsimusega nii hilja tegeldakse, kas eelmine minister üldse mitte midagi ei teinud?"
Pärnits vastas, et Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium on seda arutanud. „Aga nagu me näeme, mingite konkreetsete tegudeni jõutud ei ole."

Marko Pomerants (Res Publica) tundis ennast Kalda küsimusest puudutatuna ja reageeris: „Lapsele elatisraha fondi tegemine oli eelmise valitsuse koalitsioonileppes, aga lihtsalt ajapuudusel jäi ta realiseerimata." Ja ekspeaminister Juhan Parts täiendas: „Mis puudutab eelmist valitsust, et me ei jõudnud seda ära teha, siis tänaseks oleks see kindlasti ära tehtud."

Probleem pole uus, aga lahendust pole

Toivo Tootsen (Keskerakond) küsis, kas Pärnits võib tuua mõne näite, kui palju õnnestub riigil seda raha tagasi saada. Vastus oli, et „tagasisaamise protsendid on väga erinevad – kui see on kuskil 30%, siis on hästi saadud".
Keskfraktsiooni seisukohta esindas Lauri Laasi: „Peame vajalikuks välja töötada süsteem, kuidas üksikvanemaid toetada, kuid antud eelnõul on palju puudusi. Välja on töötamata mehhanism, kuidas ülalpidamiskohustuslikelt isikutelt tagasi nõuda summad, mis riik välja maksab, millises osas riigi poolt tehtud kulutused välja nõutakse, kes tegeleb võla väljanõudmisega ja kes katab kulud. Selle alusel oleks võimalik arvutada, millised kulutused jääksid riigi kanda. Samuti ei ole võimalik planeerida riigieelarvesse summasid, kui ei ole tehtud põhjalikumaid arvestusi."
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana võttis Katrin Saks omalt poolt arutelu kokku: „Õiguslikult tuleb käsitleda elatise hagejana last, kuna lapsele kuulub õigus saada ülalpidamist mõlemalt vanemalt. Kui vanem seda ei taga, peab sekkuma riik. See on riigi kohus. Ma näen eelnõul kahte põhilist eesmärki. Üks on eelkõige toimetuleku tagamine nendele lastele, kellest enamus on niigi kannatanud vanemate lahkumineku tõttu ja kahjuks kaasneb lahkuminekuga peale moraalse ja emotsionaalse kahju ka majanduslik kitsikus. Seda näitavad arvukalt läbi viidud sotsioloogilised uuringud, et üksikvanemad ja üksi last kasvatavad vanemad on täna kõige suuremas vaesusriskis.
Teine eelnõu eesmärk on ümber kasvatada vastutustundetuid vanemaid, kes vabatahtlikult oma kohust ei täida. Tõepoolest on probleem selles, et kuidas kohustus, mille riik üle võtab, isale tagasi läheks ja kuidas neid isasid ikkagi sundida oma toetust lapsele andma.
Pisut ka ajaloost. Minu arvutis on esimene sellesisuline eelnõu aastast 2000. Siis kinnitas tolleaegne justiitsminister Märt Rask, et kohtutäiturite erastamisega probleem lahendatakse – neil tekib motivatsioon seda raha isadelt kätte saada. Seda ei juhtunud.
Probleemiga on Lastekaitse Liit tegelnud alates 2002. aastast. 2003. aastal viidi läbi üsna ulatuslik analüüs laste ülalpidamiskohustuse täitmisest vanema poolt. Analüüsiti kõiki kohtulahendeid poole aasta jooksul. See on päris huvitav materjal. Nii et päris kindlasti ei ole probleem uus. Aga head lahendust ei ole siiamaani pakutud."

(Kokkuvõtte tegi Urmi Reinde.)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)