Kelle poolt peaks hääletama põllumajandusteadlased?

Heino Lõiveke,      26. veebruar 2003


Riigikogu valimised on ukse ees. Iga Eesti hääleõiguslik kodanik mõtleb, millise konkreetse isiku või erakonna poolt hääletada. Põllumajandusteadlasi kindlasti huvitab, mida lubavad teha põllumajanduse ja maaelu heaks üks või teine erakond.
30. jaanuari Maalehes pakuvad põllumehele oma seisukohti kõik meie suuremad erakonnad. Noppides neist välja olulisema, võib tõdeda, et ega suuri erinevusi polegi. Kui erakonnad tõesti oma esitatud lubadustest kinni peavad ega hakka üksteisele kaikaid kodaraisse loopima, võib loota maaelu olulist paranemist.
Üheks enam maaelu arengut pärssivaks teguriks on investeeringute vähesus, sageli ka oskusteabe puudus ja vähene info turusituatsioonist ning arengusuundadest. Erakondade konsensuse leidmisel lahendust vajavates põhiküsimustes võib maainimene lootusrikkalt valima minna. Kuid kahjuks on täiesti ära unustatud põllumajandusteadlased, kelle alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse abil võiks meie põllumajanduse muuta EL-s tunduvalt konkurentsivõimelisemaks.
Põllumajandus nagu iga teine majandusharugi ei saa areneda ilma teadusliku baasita, või ta riskib mahajäämusega muudest valdkondadest. Kuidas on aga Eesti Vabariigi eri valitsused hoolitsenud selle baasi säilitamise ja edasiarendamise eest? Olen ise töötanud põllumajandusteadlasena kogu elu alates EPA lõpetamisest 1965. aastal ja võin teha mõningaid järeldusi. Vaatamata sellele et ma pole kunagi kuulunud ühtegi punasesse organisatsiooni, olid ka nõukogude ajal minu töötingimused ja võimalused piisavad, et kaitsta kandidaadikraad juba 1972. aastal ja edukalt tööd jätkata. Tolleaegne Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TU Instituut, kuhu ma tööle asusin, oli praktilisele põllumajandusele teaduslikult põhjendatud soovituste väljatöötamisel juhtivaks asutuseks. Instituudi teadlaste eksperthinnangutega arvestati nii praktikas kui valitsusasutustes. Põllumeestest ja põllumajandusteadlastest peeti lugu ja kraadiga teadlaste palgad ületasid tolleaegset keskmist palgataset.
Uues Eesti Vabariigis - avatud turumajanduses ja Venemaa turu sulgudes -, täiesti uues majanduslikus situatsioonis polnud vajadust instituudi nii suure koosseisu järele. Reformimise käigus nagu tol ajal sageli üritas mõni tegelane isegi instituuti likvideerida ja uksed-aknad laudadega kinni lüüa. Õnneks ei suutnud see minister oma kavatsusi lõpule viia ja instituut jäi alles, kuigi lõhuti mitmeks omaette eksisteerivaks instituudiks põhjendusega ressursse säästa! Kõikide valitsuste ajal Eesti Maaviljeluse Instituudi (EMMTUI õigusjärglase) finantseerimine, vaatamata koosseisu pidevale kahanemisele, ei suutnud kindlustada teadlastele isegi vabariigi keskmist palgataset. Parem ei olnud olukord teistes põllumajandusinstituutides. Finantsolukorra parandamise lubadused jäidki ainult lubadusteks.
Ressursside olemasolu ühe teaduri kohta oli EMVI ja teiste põllumajandusministeeriumi haldusala teadus-arendusasutustes, võrreldes Teaduste Akadeemia vastavate asutustega, tunduvalt madalam. Põllumajandusteadlased jäid ilma võimalustest oma uurimisbaasi kaasajastada, teadlaskaadrit noorendada, välismaal ennast täiendada, infotehnoloogiat muretseda. Kõik see vähendas konkurentsivõimet haridusministeeriumist alusuuringuteks raha taotlemisel. Finantside puudumise tõttu said paljud väga produktiivsed teadlased töötada vaid osalusega.
Ivari Padari, endise põllumajandusministri valitsemisajal toimus EMVI-lt kahe katsejaama ja kahe labori äravõtmine ja Taimse Materjali Kontrolli Keskusele üleandmine, mis vähendas küll infrastruktuuri- ja personalikulusid, kuid nõrgendas instituudi konkurentsivõimet. Mõningaid positiivseid nihkeid on toimunud küll praeguse põllumajandusministri Jaanus Marrandi ajal, seda tuleb tõdeda. Kuid siiski ei võimalda praegu teadaolevad ressursid korraldada teadlaskaadri piisavat noorendamist ja tagada olemasolevale koosseisule väärilise töötasu.
Kas aga kunagi saabub aeg, mil tasemega (näiteks filosoofiadoktori ehk kandidaadikraadiga) ja kogemustega teadlane, kes on kogu elu pühendanud Eesti põllumajanduse teenimisele, võiks saada väärilise töötasu ja pensioni? Või kuulub see võimalus vaid ühiskonna sellele osale, kelle vääriliseks teadlasi ei peeta? Kas 4000-5000 krooni kuus on teadlast väärtustav töötasu, kas sellest piisab näiteks neljaliikmelisele perele, kui teadlasest abikaasa teenib veelgi vähem? Milline erakond väärtustaks põllumajandusteadust ja -teadlasi? Kelle poolt peaks põllumajandusteadlased hääletama?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)