Eesti multikultuursusest ja Euroopa Liidu lagunemisest

Täna (2011. a rahvaloenduse andmetel) on Eesti rahvaarv 1,294 miljonit inimest, kellest eestlasi on vaid 68,7% (kui need andmed on ikka õiged), venelasi 24,8%, ukrainlasi 1,7% valgevenelasi 0,96%, soomlasi 0,57% jmt. Kokku  elab Eestis 192 rahvuse esindajaid.

Eesti – multikultuurne riik

Järelikult eestlasi süüdistada selles, nagu mõned eesti autorid seda teevad, et me ei salli teiste rahvuste esindajaid, on vale. Eesti on tänapäeval multikultuurne riik.

Kas see on hea või halb, on juba iseküsimus. Samuti on teada, et erineva etnilise taustaga kultuurid, tööharjumused ja religioonid ei saa just alati kõige paremini koos eksisteerida.

Seda seisukohta kinnitab kasvõi Tallinnas pronkssõduri eemaldamisega seondunud vägivald. Samuti pidevalt sagenevad ning ühiskonnale tõsist ohtu ning kahju põhjustavad inimohvritega tänavarahutused ehk täna veel „väikesed sõjad” erinevates Euroopa linnades. Nende linnade getodesse pole põliselanikel asja ka päevasel ajal.

Sellise olukorra tekkimise peamine põhjus on olnud endiste koloniaalriikide (impeeriumide) asumaadest tulnud migrantidel, sageli „mustatöölistel”, kes ei lõimu põlisrahvusega.

Eestlased kaitsevad oma kodu

Inglased ütlevad: „Mu kodu on minu kindlus.” Ka Eesti põlisrahvuse esindajad on kindlalt seda meelt. Lisan juurde, et põliseestlaste tähtsaim inimõigus on just oma kodu kaitsmine.

Kuid kahjuks pole kodu kaitsmine mitte kõigi eestlaste tähtsaim inimõigus. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves, välisminister Urmas Paet, Riigikogu välisasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson ja TÜ rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo on sepitsenud nn uue piirileppe (algteksti autor Mälksoo) sõlmimise Vene Föderatsiooniga – ilma viitamata Tartu rahulepingule.

Nn uus piirilepe pisendab ja lagundab järjekordselt meie kodu. Sellise piirileppe sõlmimine on tegelikult õigustühine, kuna see ei ole kantav ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse.

Ainus õiglane väljapääs äärmiselt kahetsusväärsest olukorrast on korraldada selles põlisrahvusele ülitähtsas küsimuses rahvahääletus. Kui Mälksoo arvates oli Boliivia presidendi Evo Moralese lennuki Viinis maanduma sundimine ja läbiotsimine rahvusvahelise õigusega kooskõlas, kuna seal võis olla USA salajasi luureandmeid levitanud Edward Snowden (nii oli ETV uudistes kirjas), keda aga seal ei olnud, siis millisest rahvusvahelise õiguse tundmisest saab üldse juttu olla?

Mõni meie rahvusvahelise õiguse asjatundja (kes ise ennast selleks vähemalt peab) on arvamusel, et riigid, mida me tänapäeval tunneme rahvusriikidena, on maailmast juba kadumas. Järelikult kaovad ka Eesti, Läti, Leedu; Soome, Rootsi, Norra jm, sest nende aeg rahvusriikidena olevat möödas.

Huvitav oleks kuulda nende härrade arvamust Iisraelist kui rahvusriigist. Minu kindlal veendumusel Iisrael jääb rahvusriigina kuni „aegade lõpuni” ikka juudiriigiks ega ei muutu iial araabiariigiks!

Maailmas hoopis vastupidine suund

Kui vaatame lähemalt maailma poliitilist reaalsust, siis näeme hoopis vastupidist tendentsi. Veel mõni aeg tagasi kõikvõimalikud paljukiidetud liidud, föderatsioonid ja konföderatsioonid ei ole kahjuks oma ootusi ja lootusi täitnud ning just nemad hakkavad vaikselt hääbuma. 

Arvatavasti ootab ka Euroopa Liitu ees paremal juhul „pooldumine” vaesemaks Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika ühiseks valuutaliiduks, kus peaosa mängib arvatavasti Prantsusmaa; ning jõukamaks Põhja-Euroopa ühiseks valuutaliiduks, kus esimest viiulit mängib loomulikult Saksamaa kui Euroopa süda ja  rikkaim riik. Viimasesse liitu kuuluksid ajalooliselt peamiselt saksa kultuurist lähtunud riigid Austria, Ungari, Taani, Holland, Luksemburg, Norra, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia.

Euroopa Liidu lagunemist ja Euroopa ühtsesse valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta euro lakkamist piitsutab küllap tagant just EL pankade kriitiline seisund. Ilmselt tekivad ka uued rahaühikud. Põhja-Euroopa valuutaliidu ühisvaluutaks võib saada Saksa mark (Deutsche Mark).

Suurbritannia astub tõenäoliselt Euroopa Liidust välja. Briti peamised poliitilised ja majanduslikud huvid on jätkuvalt seotud ikka Ameerika Ühendriikidega.

ANDO LEPS

Endine Riigikogu liige

Jaga |