Kelle häbi?

Elle Tobreluts,      30. august 2006


Sundüürnikud, kes jäid omanikele (ka libaomanikele) tagastatud majadesse, on Eesti Vabariigile suureks häbiks. Euroopa Parlamendis Eestit esindavad saadikud ei tõsta seda teemat üles, sest neid isiklikult see ei puuduta.

Peaminister reformierakondlane Andrus Ansip on kirjutanud, et abi sundüürnikele tuleb aeglane ja napp. Rikaste erakonnale ei lähe sundüürnikud korda, neist vaadatakse lihtsalt mööda.

Rahandusministeeriumi üllitatud broshüür "Eesti areng" tutvustab struktuurifonde, mille abil Euroopa Liit ühtlustab riikide ja regioonide ebavõrdset arengutaset. See toimub põhimõttel, et jõukamad liikmesriigid toetavad mahajäänumaid. Samas trükises sõna võttev Rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak leiab, et edaspidi tulevat veelgi hoolikamalt mõelda, kuhu Eestile usaldatud raha paigutada – struktuurivahendite eesmärk on toetada teotahtelisi ja arenguvõimelisi, mitte aga vaeseid ja väeteid. Loomulikult sundüürnikud nende toetuste alla ei mahu!

Tartus aga pole sundüürnikud linnale häbiks. 14. juuli Tartu Postimees kirjutas vanast koolimehest, kel mõne aasta pärast saab elatud terve sajand ja kellest majaomanik tabab lahti saada. Isegi temal ei lubata veeta oma viimaseid elupäevi rahus, vaid ta pannakse hirmu alla, püütakse temast vabaneda! Tartu sotsiaaltöötajad leidsid alles ajaleheartikli põhjal tee selle vanurini. Abilinnapea Jüri Sasi arvates peaks humaansusest lähtudes vanale pedagoogile linna poolt siiski korteri eraldama. Miks Tartus pole varem jõutud sundüürnikeni, kes vajavad linnalt korterit?
Osa sundüürnikke sai linnalt korteri, mida ei lubata erastada, vaid mis linnavolikogu otsusega muudeti sotsiaalkorteriteks. Nii tekkisid nn teise ringi sundüürnikud.

ORAS-e vastuvõtmisega tekitatud sundüürnike probleem püsib tänini lahendamata. Edgar Savisaare sõnul on sundüürnikud Eesti ühine häbi, kuid Keskerakond tahab sellele lõpu teha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)