Abielu ja perekond läbi poliitiku pilgu ja kristliku ilmavaate

Küllo Arjakas,      15. november 2006


30. oktoobril korraldas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik konverentsi „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas". Samalaadne konverents sai teoks juba teist korda, esimene peeti mullu. Tänavu oli konverentsi alateema „Perekonna vaimne alus". Keskerakonda esindas sel mõttevahetusel erakonna poliitiline sekretär, Riigikogu liige Küllo Arjakas. Avaldame lühendatult tema sõnavõtu.


Nii raske kui ka on istuda kahel toolil, püüan järgneva arutlusteemaga olla ühtaegu nii ajaloolane kui ka poliitik.
Konverentsi märksõnaks on pereväärtused. Pere aluseks on abielu. Võib-olla peatuksime sõnal abielu ja mõtleksime väheke selle üle. Siin on selgelt kaks poolt: „abi" ja „elu", kokku siis „abistav elu". Abielus teineteist abistatakse, ollakse teineteisele toeks, teisele saab alati loota jne. See on tegelikult üldteada käibetõde, ent päris kindlasti on neis kahes sõnas sügavam sisu ja sügavam KÜLLO ARJAKAS
tõde, kui oma igapäevaaskeldustes arvame.

80 aastat kodanlikku abielu

Abieluvorme on ajaloos olnud väga erinevaid, alates ürgsest polügaamiast, kus inimesed elasid grupiti. Meestevaestel aegadel, kui mehi oli sõdades väga palju surma saanud, esines polügüünia ehk ühe mehe abielu mitme naisega. Naistevaestel aegadel, kui naised olid orjataridena võõrsile veetud, esines polüandriat ehk ühe naise abielu mitme mehega. Ei peatuks siin rühmaabielu vormidel nagu eksogaamia ja endogaamia, see viiks meid liigpikale ajalooekskursile, liiati esines suur osa neist vormidest kristluse eelsel ajal.
Kristlikul kirikul ei olnud pikka aega abielu sõlmimiseks eraldi norme. Abielu tekkis lihtsalt kahe inimese kokkuleppel, mida vaimulik õnnistas. Alles 1550. aastatel Tridentis kaua peetud katoliiklik kirikukogu tunnistas kirikliku abielu ainuõiguslikuks. Selleks oli vaja kiriklikku laulatust.
Suure Prantsuse revolutsiooni tuuled tõid uue rõhuasetuse. 1792. a. seadustati kodanlik, st riigivõimu poolt sõlmitud abielu. Prantsusmaa aga andis eeskuju peaaegu tervele kontinentaal-Euroopale. Meie kauged esivanemad elasid tsaari-Venemaa koosseisus, kus tunnistati kiriklikku abielu. Eesti Vabariigis muutus alates 1. juulist 1926 juriidiliselt kehtivaks riigiametniku sõlmitud abielu. Näeme, et see juhtus üsna täpselt 80 aastat tagasi; vaevalt küll tänavusuvises leitsakus 1. juulil keegi selle ümmarguse tähtpäeva peale mõtles.
Kui vaadelda meie vaarvanemate abielusid alates aegade algusest, siis kuni XIX sajandi keskpaigani püsis hea tasakaal. Mees oli tänapäevases mõistes agronoom, s.t valitses põldu ja hobuseid, naine aga kui zootehnik, s.t valitses kodutöid ja karja. Tasakaal hakkab nihkuma 1860ndate aastate reformidega, kui mees pidi hakkama ajama vallaasju, s.t meie mõistes tegelema sisepoliitikaga.
Lisandusid ka valla kohtuasjad. Vallakohtutes oli seoses inimsuhetega kaks põhiteemat. Näiteks saadeti sulased 20 versta kaugusele teed korrastama, aga seal sai „tüdrukutele liiga tehtud" ning 19. sajandi lõpupoolel on aina sagedasemaks kohtuasja põhjuseks kihluse ehk, rahvakeeli, kosjade katkestamine, mille peapõhjuseks on bluffimine, s.t mees käis kosjas näiteks ilusamate ja mujalt laenatud riietega või koguni käekellaga.

Sõda: mehed hinnas, naised odavad

Ülddemograafilist tasakaalu häirisid just suured sõjad, sest mehed võeti sinna ära. Meenutagem rahvalaulu.

Miks on norus meie neiud?
Norgus meie neiud mielad,
Sest on viidud viksid poisid,
Viksid viidud Venemaale,
Vene kroonu valli peale…
Järele on jäänud jändrikud,
Rikaste raha lugejad,
Voodi alla pugejad…..

Sõja järel oli ikka nii, et, piltlikult öeldes, kõik mehed olid hinnas ja kõik naised olid odavad. Ka vallaslapse teema aktualiseerub meil seoses sõdadega. Mehi polnud enam võtta, aga olgu siis vallaslaps. Võimalik on koguni ajaloofilosoofiline küsimus: miks on mehed ajaloos ikka sõdu tahtnud? Sõda annab au ja hiilgust ning ka vara, ja võiduka sõja järel on tagasitulevad mehed eriti hinnas.
Naine seevastu on alati olnud rahu poolt. Ehk kartusega, et sõja järel on tal hoopis raskem ja tal tuleb täita palju uusi kohustusi? Eesti ajaloo abiellumiste ja koos-elama-hakkamiste rekord peaks pärinema aastast 1712, vahetult pärast Põhjasõda ja katkuepideemiat. Need, kes olid ellu jäänud, need ka abiellusid.

Abielu on poliitika

Abieluga seondub hulk seadusi, mis on kokku kui perekonnaõigus. Seegi muutub ajas. Eesti esimene, 1922.a. abieluseadus fikseeris abielurikkumise kui abielutruuduse murdmise ühe abikaasa poolt ja andis teisele poolele õiguse nõuda lahutust, juhul kui ta pole andestanud või kui abielurikkumine ei toimunud tema nõusolekul. Aga see õigus kustus 6 kuu jooksul, arvates päevast, mil asi sai nõudjale teatavaks, igatahes aga viie aasta jooksul, arvates abielurikkumise ajast.
Tuleme ajaloost tänasesse päeva. Paljud inimesed ütlevad, et neid poliitika ei huvita. Inimesed ei saa aru, et suur osa nende endi igapäevaelu mõjutavaid otsuseid on poliitilised. Nii on ka tänased poliitikud ja erakonnad mitme valiku ees, mis mõjutavad perekonda ja perekonnaelu.
Kõigepealt laiem taust. Eesti on olnud nüüd iseseisev riik 15 aastat, meil on muutunud tsiviilkoodeks ja kriminaalõigus, meil on uus äriõigus, asja- ja võlaõigusseadustik jmt. Ainus suurem muutmata valdkond ongi perekonnaõigus. Siin on vast suuremaks muudatuseks jäänud abieluvara lahushoidmise sätestamine. Riigikogus ei ole uus perekonnaseadus menetlusse veel jõudnud. Ilmsesti praegune koosseis seda ei jõuagi arutada, või jääb see vastu võtmata. Aga uus, 2007.a. märtsis valitav Riigikogu peab selle seaduseelnõuga tegema tõsist tööd.

Seaduse valikud

Esimene suurem valik, mis poliitikutel ees seisab ja mille üle juba aktiivselt mõtteid vahetati, on vabaabielu seadustamine. Ja kui vabaabielu, siis kas ikka mehe ja naise vahel ja/või omasooliste vahel?
Eesti õigusruum ei ole seni sellise probleemiasetusega kuigi palju kokku puutunud. Vabaabielu on olnud seadustatud, näiteks revolutsioonijärgses Nõukogude Liidus. Muuseas, isegi kuni 1944. aastani tunnistati NSV Liidus registreeritud abieluga võrdselt ka faktilist abielu.
Hilisemal nõukogude ajal, sh pikal Eesti NSV perioodil kuni tänase päevani on tunnustatud vaid registreeritud abielu. 20. sajandi lõpp ja uue aastatuhande algus aga toob meie ette valikuküsimuse üha enam levivate vabaabielude kohta.
Praegune eelnõu variant vabaabielu ei reguleeri. Keskerakond on seda meelt, et jääksime traditsioonilise abieluvormi ja registreerimise juurde ega hakkaks pead murdma vabaabielude seadustamisel ning sellega kaasnevate arvukate uute küsimuste juriidilisel vormistamisel.
Vabaabielud mõistagi jäävad, nende arv tõuseb, ent las need inimesed elavad vabalt ja las nad lahendavad või klaarivad omavahelised küsimused vastavuses meie üldiste õigusnormidega. Arvame, et vabaabielude seadustamine lõhub liialt meie niigi habrast perekonda ja võtab ära suure osa traditsionaalse abielu pühadusest selle sõna kõige ilusamas mõttes.
Arvame ka, et muud kaasaegsed peresuhted tuleks sätestada juba eraldi tsiviilpartnerlusseadusega.

Abieluvara ühisus või lahusus?

Kui püsima jääb traditsiooniline abielu, siis tõuseb ikkagi mitu probleemi seoses abieluvaraga. Siin on üheks põhiküsimuseks senise vara ühisuse säilitamine või vara lahususe sisseseadmine, mida eelnõu tahab teha.
See on suur ja põhimõtteline muudatus, mis puudutab sadu tuhandeid inimesi. Eesti riik edeneb, vara hulk suureneb, üha enam vara tekib ja levib erinevas vormis. Selle kõigega kaasneb varaliste õiguste küsimus. Siin aga pooldab Keskerakond ühisvara säilimist, nõustudes küll selle ajakohasema ja täpsema regulatsiooniga.
Me oleme ettevaatlikud formuleeringute suhtes, mis abieluvara, eriti abielu kestel soetatud vara, viivad väga keerulisesse lepingute süsteemi. See on täiendav leib advokaatidele. Kuid kõike siin elus ainult rahale taandada ei saa. Me pigem toetame traditsioonilisi kriteeriume, mis seonduvad usaldusega ja oleme ettevaatlikud rahasuhtelise perekonnamudeli osas. Seega uus perekonnaseadus nõuab tõsist tööd, sest puudutab ühes või teises vormis peaaegu kõiki inimesi.
Jah, meie pooldame traditsioonilist abielu, kuid toetame uue seaduse menetlemist ja seal mitmete õigusnormide kaasajastamist, sh varaliste õiguste täpsemat reguleerimist. Samas ei poolda Keskerakond vabaabielu võrdsustamist registreeritud abieluga. Need kaks ei ole üks ja sama. Kui me ei poolda vabaabielu võrdsustamist registreeritud abieluga õiguslikus mõttes, siis sellest n.ö aluspõhimõttest tuleneb hulk teisi järeldusi, mida tuleb nende küsimuste arutamisel eraldi silmas pidada.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)