Oma rahvaga tuleb ka rääkida

TOIVO TOOTSEN,      03. mai 2006


Viimasel ajal on üheks tulisemaks küsimuseks tõusnud Pärnu Üksik-jalaväepataljoni väljaõppekeskuse sulgemine. Oli loomulik, et Riigikogu riigikaitsekomisjon sõitis kohapeale olukorraga tutvuma.

Riigikaitsekomisjonile polnud sõit sinna esmakordne – käisime Pärnu pataljonis ka mõni aasta tagasi. Tollal olid käsil suured arendustööd: remonditi kasarmut, räägiti söökla ja ambulantsi renoveerimisest, tutvustati väljaõppekava jne. Jäi mulje igati hästi toimivast väeosast.

Mikseri kiri Pärnu volikogule
Nüüd oli mulje veelgi parem: ambulants on valmis, samuti ka garaazhidest ümber ehitatud laoruumid. Ainult et – mis sellest kõigest saab?
„Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010" näeb ette Pärnu ÜJP väljaõppekeskuse sulgemise 2006. aastal. Selle plaani kinnitas Vabariigi Valitsus 27. märtsil 2004, alla kirjutas tollane peaminister Juhan Parts.
Loomulikult tekitas selline teade juba siis suurt ärevust Pärnus. Riigikaitsekomisjoni poole pöördusid nii Pärnu linnavolikogu kui ka Pärnumaa Omavalitsuste Liit, komisjon arutas asja kahel istungil. Ligi kaks aastat tagasi kirjutas tookordne riigikaitsekomisjoni esimees Sven Mikser Pärnu linnavolikogule:
„Riigikaitsekomisjoni liikmed olid seisukohal, et Pärnu ÜJP infrastruktuuri tuleks ka edaspidi kasutada riigikaitseliste funktsioonide täitmiseks. /.../ Kaitseminister kinnitas, et väljaõppekeskust on tulevikus kavas kasutada riigikaitse otstarbel ning selleks investeeritakse väeosa söökla ja ambulantsi renoveerimiseks 8 miljonit krooni. Kaitseminister lubas ka, et hiljemalt käesoleva aasta sügiseks otsustatakse väeosa edasine riigikaitseline kasutamine ning osadele tsiviilisikutele säilivad töökohad."

Kui strateegia muutub
Nüüdsel külaskäigul huvitaski meid kõige rohkem: mis saab edasi? Tuli tõdeda, et kohapeal vastust ei teata. Ohvitserid ja allohvitserid ei tea, mis ootab neid ees. Mida nad tegema hakkavad, kui tänavu suvel uusi ajateenijaid Pärnu väljaõppekeskusse enam ei võeta? Millised on konkreetselt see „riigikaitsevajadus", milleks väeosa infrastruktuuri edaspidi kasutatakse? Neile ja paljudele teistele küsimustele loodab komisjon saada vastuse oma istungitel, kuhu on kutsutud väljaõppekeskuste paiknemisest rääkima Kaitseministeeriumi ja kaitseväe esindajad.
Möödunud nädalal käis riigikaitsekomisjoni delegatsioon Rootsis. Muidugi võeti jutuks ka see, et Rootsis tuleb sulgeda ligi kümmekond garnisoni. Nii meil kui ka Rootsis on see tingitud muutunud olukorrast. Külm sõda on lõppenud, ei nähta enam võimalust, et Venemaa (tollane NSVL) läbi Rootsi ründaks Norras olevaid NATO baase. Seega on mitmed Rootsi põhjaosas olevad sõjaväeosad praeguses olukorras tarbetud. Meil oli lugu samalaadne: NSVL oli Eesti üle külvanud sõjaliste objektidega, need tuli kiirelt üle võtta ja ka jõudumööda mehitada; praegu, mil oleme NATO liikmed ja otsene kallaletungioht puudub, on tark ümber otsustada, kuhu väeosad või väljaõppekeskused jätta, millele meie üsna napp ressurss kulutada.

Kuidas seda teevad rootslased?
Loomulikult tundsin huvi, kui valuline on selline väeosade sulgemise protsess Rootsis ja kuidas see lahendatakse.
Öeldi, otsuste tegemine on muidugi raske. On ju terveid omavalitsusi, mille põhisissetuleku – töö ja tulumaksu - andis seal paiknev väeosa. Seepärast on äärmiselt tähtis mitmepoolne läbirääkimine ja kõiki osapooli rahuldav kokkulepe. Valitsus arutab kohaliku omavalitsusega asja põhjalikult läbi: teeb kõigepealt selgeks, miks väeosa kaotamine on tarvilik, ja seejärel vaadatakse, kuidas omavalitsusele tekkivat kahju korvata.
Arutatakse läbi, milliseid investeeringuid valitsus kohapeale suunab. Samamoodi on olemas plaan selle kohta, mis saab sõjaväespetsialistidest: kes kuhu suunatakse, kes saadetakse ümberõppele jne. See läbirääkimisfaas on ülimalt oluline, rõhutati meile.
Aga väeosade sulgemist peetakse nii oluliseks asjaks, et seda ei otsusta valitsus, vaid Riigipäev. Ja võib arvata, et kohapealt valitud rahvaesindajad jälgivad hoolega, et arvestataks nii omavalitsuste või ka suletavate väeosade sõjaväespetsialistide huvidega. Östersundist valitud saadik soovitas meil minna kohapeale tutvuma, kui hästi selline läbirääkimispoliitika seal on tulemusi andnud. Teised komisjoniliikmed noogutasid: asi toimib tõesti – kaitsejõud, valitsus ja kohalik elanikkond on üksmeelel, mitte aga vaenujalal.

Läbirääkimisoskust on vaja ka omadele
Arvangi, et nii Pärnu probleemi kui ka Nursipalu harjutusväljaku ja mitme muu sedalaadi juhtumi puhul peitub häda selles, et ei vaevuta inimestega rääkima. Inimeste all pean silmas nii kaitseväelasi kui ka kohalikke elanikke. Targad mehed on plaani paberile pannud, see tuleb ellu viia – ja punkt. Kaitseväelased peavad suu kinni hoidma, sest muidu peetakse seda sekkumiseks poliitikasse. Kohapealsed võimud võivad rääkida küll, aga see rääkimine kuulutatakse populismiks ja valimisteks valmistumiseks.
Kaitseministeeriumis on suurepäraseid spetsialiste ja väga häid läbirääkijaid NATO suunal. Tänu neile läkski nii tõrgeteta ja (tavainimese poolt vaadatuna) libedalt meie ühinemine NATO-ga ning sujub kaitsealane koostöö üle Atlandi.
Aga kas ei peaks Kaitseministeeriumis olema rohkem ka neid inimesi, kes suudaksid siin, Eestis asju selgeks rääkida? Just nimelt rohkem olema, sest ühest-kahest inimesest, kes sellega praegu – ja tundub, et üsna edukalt – tegelevad, ei piisa.
Lisaks hästitoimivale välissuhtlusele peame oskama rääkida ka oma rahvaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)