Riik ise tekitas sundüürnike probleemi!

PÄRTEL TÕNSBERG,      19. juuni 2002


Kommentaar Sundüürnike Kogu juhatuse esimehe Henn Leetna avaldusele "Omanike nutulaul ei ole õigustatud" 5. juuni Kesknädalas

Lugedes Henn Leetna avaldust ei ole küll midagi imestada, et seda Postimehes ei avaldatud. Mis vastulausest saab juttu olla, kui üürimaja omanike ja üürnike vahel pole mingit vastuolu. Vastupidi, mõlemad on üksteisele vajalikud - üks ei saa eksisteerida teiseta. Või nagu tööandja ja töövõtja vaheline suhe, pole sisulist vahet.

Üürnikud poliitikute mängukanniks

Muidugi on nii majaomanike kui ka üürnike seas inimesi, kes juhinduvad emotsioonidest ja valavad oma meelepaha teineteise kaela, taipamata, et sellega probleemi ei lahenda ja nad on vaid mängukannid poliitikute käes, kes õli tulle valades ja konflikte ära kasutades peavad peenikest naeru Riigikogu rasvasele palgale teed rajades.
Vaadakem enda ümber! Neid on ju üsna mitmeid sinna trüginuid, mõelgem, mida nad võiksid teha siis, kui omanikel ja üürnikel probleeme enam poleks. Nende "väärtus" partei nimekirjades ju kukuks järsult, jääks üle vaid oma päristööle tagasi minna. Ainult et kes vajaks oma kvalifikatsiooni kaotanud ja vaid suud pruukida oskavat näiteks arsti? Aga muud väärtust tal ju erakonnas pole, ainult häälekoguja osa. Seepärast on sellistele tegelastele konflikti üleval hoidmine ning kunstlik omanike ja üürnike vastandamine elu ja surma küsimus.

Sundüürnike probleem jäägu riigi lahendada

Sellega ei tohi aga lõpmatult venitada, vastutust endalt ära veeretades - jättes kõik järgnevate valitsuste lahendada. Kahju, et ka võimul olnud kolmikliit probleemi edasi lükkas, lõpetades munitsipaalehituse ja pikendades suure osa kaasmaalaste kannatusi.
Selle asemel, et tsiteerida ORAS-est endale meelepäraseid sätteid ja neid tõlgendades luua illusioon, et õnneaeg odavate üürikorterite näol jätkub (õnnetute majaomanike kulul), tuleks panna end nende nahka. Ei osanud nad ju oodata, et oma riik käitub nendega sõnamurdlikult. Nad olid ju valmis üht osa õnnetuid kaasmaalasi teatud aja s.o 3 aasta jooksul aitama, edasi pidi küsimuse lahendama riik. Nüüd on see juba jätkunud 3+5 aastat ja pikeneb veelgi. Kogu aja jooksul pole paljud oma kodu kätte saanudki, pole emigratsioonist kodumaale tagasi pöördunud, ja ka nende lapsed on sunnitud oma plaane muutma.
Tagastatud majad pole mingi kingitus, see oli eesti riigi kodanike omand, mis vägivaldselt okupantide poolt natsionaliseeriti ning suur osa pidi oma elu päästmiseks emigreeruma. Kui Eesti taasiseseisvus, võeti vastu õigusriigile kohane vara tagastamine, mis oli loogiline. Miks seda pidevalt kahtluse alla seada? Võibolla tuleks Eesti riigi iseseisvusega samuti teha? Mõned nn sundüürnikud on seda juba teinud, isegi kohtus. Ainult et kas poleks neil olnud siis juba parem koos okupantidega lahkuda oma "õnneriiki"?

Tagastatud majades elatakse omanike arvel

Ka tõlgendus, et okupatsiooniaegsed korteri üürihinnad oleksid igavesed (aga nii loo autor väidab), on pehmelt öeldes naiivne. Tunnetame ju iga hetk igas eluvaldkonnas, kuidas hinnad kerkivad. Pole siis ka tagastatud maja omaniku üüripind mingi paradiisioaasike, kus keegi võib teise kulul elada, arvestamata kulutusi.
Seepärast oli Õigusjärgsete Omanike Liidu pöördumine Riigikogu saadikute poole enam kui õigustatud. Riik on liiga teinud nii omanikele kui üürnikele ning protesteerimine jätab Sundüürnike Kogust mulje, just nagu sooviksid nad endi seisundi põlistamist tagastatud majades ja omanike arvel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)