Kommunismiohvrite mälestusmärgist

Kuidas oleks kommunismi ajastul toimunud iga kodaniku vajaduste maksimaalne rahuldamine, seda ei seletatud. Võib arvata, et vajadusi määranuks partei või ametiühing, ja see oleks välja näinud nii: töölisel vajaduseks jalgratas ja esimesel sekretäril “Volga”.

Kui Stalin oleks kuulutanud, et ta on suurvene šovinist ja tahab vallutada tervet maailma ning muuta kõik inimesed venekeelseteks, siis poleks välismaa töölised, rääkimata haritlastest, teda toetanud. Kommunismiidee aga leidis ka väljaspool NSVL-i küllaltki laia toetust.

Kommunismile kõige lähemal on olnud Liibüa – diktaator Gaddafi juhtimisel. Iga elaniku kohta oli 2 autot, bensiin maksis ca 1 EEK liiter, kõik 18-aastaseks saanud said riigilt tasuta korteri, välismaale õppima läinutel tasuti õppemaks ja anti stipendiumi. Kõik see toetus Liibüa naftale, mis on maailma parim. Sellist olukorda ei võinud imperialistid kannatada.

Juut Gaddafi andis ungari juudile 50 miljonit eurot laenu, et see saaks Prantsuse Vabariigi presidendiks. “Tänutäheks” lasi presidendiks saanu Liibüat pommitada ja Gaddafi tappa. Muidugi oli ka oht, et Gaddafi natsionaliseerib naftatööstuse ja läheb üle kulddinaarile.

Gaddafil oli Berlusconiga leping, et ta ei luba Liibüa rannikult ebaseaduslikult Itaaliasse sõita. Praegu on Liibüas 3 miljonit illegaali ootamas võimalust Itaaliasse rännata. Valitsust, kes seda takistada suudaks, pole olemas. Osa riigist on ISIS-i võitlejate käes. Illegaalne inimkaubandus on suur äri ISIS-ile, inimkaubitsejatele ja Itaalia maffiale, kes kõik saavad suuri kasumeid üleveo pealt. Iga päev kuuleme tuhandetest Vahemerest välja püütutest ja sadadest uppunutest. Ja see olevat inimõiguste realiseerimine!

Jutt kommunismiohvrite mälestusmärgi püstitamisest läheb Eestis järjest ägedamaks. Isegi koht on juba valitud – Maarjamäe lossi lähedale. Arusaamatuks jääb aga, kuidas said tekkida kommunismiohvrid, kui kommunismi ennast pole kunagi kusagil olnud. Või siiski oli Stalini või teiste NSVL-i juhtide võimulolekul NSVL-is kommunism? Ei julgeks siiski kümnete miljonite küüditamist, mahalaskmist või Siberis nälgasuretamist kommunismiks pidada.

Kui räägime kommunismiohvritest, siis noored, kes sotsialismi pole näinud, võivadki hakata uskuma, et oligi kommunism ja oligi hea elu ning polnud vaja prügikastidest toitu otsida. Ja nii teemegi stalinlikku propagandat!

Tegelikult oli tegemist suurvene šovinismiga, mida meie suhtes rakendati üle tuhande aasta. Liivi sõjani oli eestlasi rohkem kui soomlasi, aga 25 aastaga jõudis Ivan Julm meid oluliselt vähemaks tappa ja nüüd on meid soomlastest viis korda vähem.

Kas me tohime nimetada Ivan Julma kommunistiks? Või kas Peeter Suur, kes põletas maha Tartu linna ja küüditas selle elanikud Venemaale, oli veendunud marksist juba sada aastat enne Marxi ja Engelsi sündi?

Aga meie sambapüstitajatel, kes iga paari aasta tagant käivad Moskvas palumas võtta Jaanilinn ja Petseri Vene Föderatsiooni, põlved värisevad ja neil pole julgust mälestusmärki õigesti nimetada.

Mälestusmärk tuleb püstitada Välisministeeriumi (EKP KK) hoone ette, sinna, kus seisis Lenin. Seal on 60 x 20 m väljak, ja kõigi ohvrite nimed mahuvad sammastele ära. Seal on ka välisturistidel võimalik näha, kui palju meid maha tapeti. Orlovi lossi kõrvale turistid ei lähe. Sinna lähevad öösiti Lasnamäelt kommunistid ja annavad fašistide sammastele napalmi. Katsed selleks on juba tehtud Narvas Siiverski surnuaial, kuhu on maetud palju Judenitši sõdalasi ja ka NKVD Narva vanglas surnud eestlasi.

1919. aastal ei olnud veel napalmi ja seda ei saanud töörahva vaenlastele pakkuda. Nüüd on aga leiutatud mingi väga hea aine, mida lisatakse bensiinile, ja seda saadust siis väga lihtsalt leeklambiga manustatakse töörahva vaenlastele. Grupp vene seltsimehi püüdis valgekaartlaste sambaid puhastada, kuid kattekiht oli ülimalt vastupidav. Ilmselt mingi kemikaal võtab kihi siiski maha.

Nii et – paneme pealegi sambad Orlovi lossi juurde. Saame juurde uusi töökohti (valvurid, sambapuhastajad jne.). Seda tööd suudavad ilmselt teha ka Allahi poolt meile saadetud võitlejad.

Kui kommunismiohvrite monument siiski püstitatakse, siis oleks loogiline püstitada Tallinnasse ka monument tiigrite poolt Raekoja platsil ära söödud koolipoiste mälestuseks.

FELIKS SAAREVET, Tallinn

Jaga |