Sõna määrab suhtumise

Tiina Tamman,      05. aprill 2006


Eestlased kaeblevad tihti, et oleme väike rahvas ja meid ei mõisteta, ei saada päriselt aru, mida Stalin ja nõukogude okupatsioon meiega tegid. Sellesisulised jutuajamised meenuvad, kui kuulen või loen mõnest nähtusest, mis ingliskeelses maailmas on hästi tuntud, kuid millel pole eestikeelset vastet ja küllap sellepärast ka eestimaist tuntust.
Äsja möödus kolm aastat Iraagi sõja algusest. Sellega seoses meenutati uuesti sõjategevuse alguse alustoeks olnud „shock and awe"-poliitikat, millest minu teada pole Eesti ajakirjanduses juttu olnud. Siinkohal polegi oluline, kas eestikeelne vaste võiks olla „hirmu ja ehmatuse taktika". Oluline on see, et eestlasel on kolme aasta jooksul teadmata, millised vaidlused selle taktika üle on toimunud. Pole sõna (või fraasi) – pole ka arutelu. See ei erine ju nimetamisväärselt stalinlikust taktikast: pole inimest, pole ka probleemi.
Ent kuidas saame siis aru välismaistest nüanssidest? Miks ei peaks me teadma, et kui 2003. a. Silvio Berlusconi pahandas Europarlamendi ära, võrreldes üht parlamendiliiget natsliku kontsentratsioonilaagri valvuriga, siis kasutas ta valvuri kohta sõna „kapo" – sõna, mis meil Eestis ja eesti keeles on hoopis positiivse tähendusega ja on määratud meid kaitsma? Berlusconi vaenlased on lähenevate valimiste eel mehe vanad patud jälle lagedale toonud, meie kasutame aga sõna „kapo" kaitsepolitsei puhul, seostamata seda Berlusconi või ka Saksamaaga.
Eesti on täiesti maailmas sees, kas me tahame seda või ei. Meist saadakse aru, meie tegemisi tõlgendatakse. Kas meie vastame samaga?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)