65 aastat tagasi võinuks Eesti põlisrahvast tühjaks joosta

Suur Põgenemine

14. septembril alustas Punaarmee pealetungioperatsiooni Riiale. Vältimaks armeegrupi "Nord" kottijäämist, andis Hitler 16. septembril korralduse kiiresti taanduda Eestist ja Põhja-Lätist. Sissepiiramisest Saksa Põhjaarmee sellele vaatamata siiski ei pääsenud - Kuramaa „kotti" jäi 26 diviisi rohkem kui 200 000 sõduri ja ohvitseriga.

17. septembri öösel lahkusid Saksa üksused Narva ja Emajõe rindelt Riia suunas. Taandumist jäid katma eesti väeosad, sakslaste lahkumisest neid ei informeeritud. Taanduvate vägede ees ja vahel liikusid tuhanded tsiviilpõgenikud. Kirjelduste järgi olid nendel päevadel Tallinna ja lääneranniku suunas viivad teed ummistunud  põgenikevooridest, nii et kohati jäänud mulje, et lahkumas on pool Eestit (s.t pool eesti rahvast).

Kirjanik Bernard Kangro kirjutab tollasest minekust järgmiselt:

„18. septembril teatasid Saksa võimud ametlikult Eesti loovutamisest. Eestlasi, kes soovivad kodumaalt lahkuda, lubati vastu võtta Saksamaale suunduvatele laevadele. Lõppes randade valve ja tee üle mere oli vaba nendele, kes leidsid koha mõnes mootorpaadis, purjekal või sõudepaadiski, millega riskiti teekond üle Soome lahe ette võtta, hoolimata venelaste patrullpaatidest. Ajal, kui mööda Narva maanteed vene tankid 22. septembril sisse veeresid, käis all rannas kibekiire paatide lahkumine. Põgenemine kestis veel mitu päeva hiljemgi, kui rinne oli juba üle läinud ja uus võim veel polnud suutnud rannavalvet korraldada. Kui põhjarannikult viis põgenike tee Soome, siis Lääne-Eestist ja saartelt otse Rootsi. Meretee Rootsi oli pikem ja ohtlikum. Kui palju paatkondi kinni peeti või teel hukkus, ei ole teada, oli neidki, kes teekonda alustasid ja võõrasse mulda jõudsid." (Bernard Kangro „Eesti Rootsis". Lund 1976)

Ligikaudu iga kümnes põgeneja hukkus

Kuna põhiosas lahkuti n-ö viimasel tunnil, oli hukkunute arv suur, sest merel luurasid ja hävitasid põgenejaid Vene lennukid ja allveelaevad. Väiksemaid, avamerel sõitmiseks vähekõlblikke paate viis põhja tormine meri. Nendest, kes jõudsid Saksamaa pinnale, said paljud surma liitlaste massiivsete õhurünnakute läbi. Surmasaanute koguarvuks loetakse kuni 10 000. Kuna täpsed andmed puuduvad, nimetatakse sageli hukkunute arvuks 5000-10 000. Läände jõudis rohkem kui 70 000 inimest. Põgenike koguarvuna nimetatakse sageli 70 000-80 000. Kui võtta aluseks suurem arv 80 000, siis kohalejõudnute hulga määratlemiseks tuleks sellest maha arvata hukkunute arv - kuni 10 000.

Eesti - üks Teise maailmasõja kaotajariikidest

Selles sõjas Eesti kaotas hukkunute, põgenike ja küüditatutena ligi veerandi oma elanikkonnast - umbes 280 000 inimest. Mõlemad totalitaarrežiimid kasutasid eestlasi ära oma eesmärkide huvides. Eesti kaotas kõik oma põlised vähemusrahvad - baltisakslased, rootslased, sõjaeelse juudi elanikkonna - ning 5,2% territooriumist.

Võinuks minna veelgi halvemini

Stalinil kõige õelamaid plaane eesti põlisrahvast lahtisaamiseks siiski polnud. Muidu võinuks ta toimida sama kavalust kasutades kui Poolas - Varssavi ülestõusu ajal augustis-septembris 1944, kui ta tülikatest poola rahvuslastest lahtisaamise eesmärgil peatas Punaarmee edasitungimise seniks, kuni sakslased olid saanud ühele poole Poola rahvuslaste vastupanu murdmisega, mille käigus hukkus ligi 200 000 Poola patriooti ja linn suures osas hävis.

Kui septembris 1944 oleks Stalin sama kavalust kasutanud ka eesti rahvuslastest lahtisaamiseks ja kaheks nädalaks peatanud rinde edasiliikumise, oleks Eestist lahkujaid olnud mitte 70-80 tuhat, vaid tõenäoliselt ligi 200 tuhat. Sellisel hulgal kõige aktiivsemate ja elujõulisemate inimeste lahkumine kodumaalt oleks viinud hiljem kiirele ümberrahvastamisele ja suurema osa Eesti territooriumi muutumisele rahvastiku koosseisult tänase Ida-Virumaa sarnaseks.

Eesti taasiseseisvumine pärast impeeriumi kokkuvarisemist 1991. aastal poleks sellise rahvastiku koosseisu puhul enam kõne alla tulnud, nii nagu see osutus võimatuks Karjala jaoks, kust Soome valitsus oli sõja lõpul deporteerinud ja põgenema ärgitanud suurema osa põlisrahvast, üle 400 000 inimese.

Kui 1991. aastal kokkuvarisenud hundi, s.t impeeriumi kõht lõhki lõigati, astusid sealt välja ning iseseisvusid paljud rahvad ja isegi riigid, keda varem iseseisvatena pole kunagi eksisteerinud. Kahjuks polnud nende hulgas Karjalat - ja seda Soome kunagise "targa" kaitsepoliitika tagajärjel, mida Eestis siiani kriitikavabalt imetletakse ja eeskujuks seatakse!

Lisa selgituseks

Suur Põgenemine, mille tippaeg oli 19.-22. septembrini 1944, jätkus septembri lõpuni ning veel oktoobri algulgi. Selle 65. aastapäeva peaks meedia rohkem kajastama.

Siinkirjutatud lõik sellest, et Stalin võinuks eesti rahvuslastest lahtisaamiseks teha Eestis seda, mida ta tegi Poolas poola rahvuslastest lahtisaamiseks, pärineb kuluaarivestlusest emeriitprofessor Helmut Piirimäega 2. septembril EÜS-is raamatu „Eesti sõdur II maailmasõjas" esitlusel, kus ta naljaga pooleks nentis, et Eestisse võinuks jääda sel juhul ainult pool miljonit eestlast. Teed olevat olnud nii tihedalt põgenikevoore täis.

Tollal 14-aastane Helmut Piirimäe oli samuti koos isa ja emaga alustanud hobusevankril Põltsamaa lähedalt talust teed läänesuunas, kuid pärast mõnetunnist sõitu oli isa suunanud hobuse kõrvalteele metsa ja öelnud: "Keegi peab siia ka jääma - kui kõik eestlased ära lähevad, jääb Eesti vaenlasele." Hoiatustele-keelitustele vaatamata  oli pereisa otsus lõplik. Me ei tea, milliseks võinuks Helmuti saatus kujuneda Läänes, kuid Eestis on ta teinud rohkesti kasulikku ja olnud rasketel aegadel paljudele ajaloolastele, sõpradele ja tuttavatele eeskujuks suveräänse mõtlemisvõime säilitajana.

TÕNIS SIIM

Jaga |