Vajame uut ühispleenumit!

Võrdleme kahe ajastu ajupesu. Punasel ajal oli see küllalt primitiivne ja seetõttu risustas meie vaimset keskkonda suhteliselt vähe. Tänane, rahavõimu tehtav ajupesu on agressiivselt läbi viidud ning selle tagajärjed mõjuvad hukutavalt meie rahva, tema keele ja kultuuri säilimisele.

Kes ruunab meie mõtlemisvõimet?

Reklaamifirmade käibest vaid ehk veerandik kulus hädavajaliku informatsiooni levitamiseks.  Nad  lollitavad meid päevast päeva ja me maksame enda lollitamise nurinata kinni. See viitab sellele, et meie mõtlemisvõime on jäädavalt ruunatud. Reklaam sunnib meid raiskavalt elama. Ja hulgumegi konkreetse vajaduseta mööda kaubamaju ja ostame endale mittevajalikku kaupa. Tänane reklaam hävitab kasvava põlvkonna kriitilise meele. Inimesed enam ei tunneta, millist ülekohut nendega päevast päeva tehakse. Inimene on pandud olukorda, et ta maksab oma miljonivaatega eluaseme eest spekulandile topelthinna, astub pangahärra ette ja hakkab 30 aastaks pangaorjaks. Pealtnäha toimub kõik see nagu vabatahtlikult. Meie vanem põlvkond mäletab aga aegu, kus öeldi – „vabatahtlikult sunniviisil“. Oli see siis palgasaajail ühe kuupalga ulatuses riigilaenu „tellimine“ või taluperel „kauguste“ kartusel kolhoosi astumine.

Rahva muresid nüristatakse

Kui 1988. aastal sündis Eestis 25 060 last, siis mullu oli neid vist 15000. Seega on viimase 20 aasta jooksul meil vähem sündinud üle 100 000 lapse. Kui 1988. aastal oli alkoholitarbimus 6,1 liitrit absoluutalkoholi ühe inimese kohta, siis tänaseks on see näitaja juba 13 liitrit. Narkomaania, prostitutsioon ja mängupõrgud hävitavad meid mitmeid kordi rohkem. Varimajanduse ja varguse maht on nüüd vaat et kümme korda suuremad.

Nii äraviimine kui ka äraminek on lahkumine

55-65 aastat tagasi viidi meie inimesi vägivaldselt tööle Siberi „avarustesse“. Toonaste vägivallaohvrite arv on peaaegu täpselt teada. Viimase paarikümne aasta jooksul on paljud meie noored inimesed lahkunud Eestist läänesuunas,  näiliselt vabatahtlikult välja läinud ka eesti rahva taastootmise süsteemist, kuid lahkunute umbkaudsetki arvu me isegi ei tea. Vikerraadiost on küll kostnud, et Eestist on lahkunud 150 000 Eesti kodanikku. Kas seda läänesuunalist lahkumist pidada suureks õnneks? Selle üle tuleks veel mõelda? Ega Läänes ka elu nii roosiline pole, kui seda on reklaamitud. Paljud meie inimesed peavad seal töötama „mustalt“, ilma ametliku lepinguta, ja poole palga eest. Noori naisi on aga sattunud kupeldajate meelevalda.

Kolletumine pole kuldseks minek

Meie meedia kolletub üha rohkem. Esikohal on lodevate elukommete ja vägivalla populariseerimine. Ja siis veel imestame: „Kust küll noorsugu kõiki pahandusi õpib?“ Kodu ja kool ei kasvata pätte ega prostituute, need kombed võetakse omaks ümbritsevast keskkonnast. Millist kahju on meile tekitanud klantstrükised, millest meie kasvav põlvkond peab lugema kiidulaule kõrgklassi-prostituutidest või suurkelmidest, – sellist analüüsi ei pea enam keegi vajalikuks.

Kui noorest on saanud pangaori, ei taha ta mõelda iibe tõstmisele. Paljud palgatöölised saavad ühe tööaasta eest ainult 0,3 tööstaažiaastat tulevase pensioni arvutamiseks, kuid väike seltskond kogub samal ajal ühe tööaasta eest 4–5 staažiaastat.

Kas saab leppida olukorraga, mis valitseb arstiabi kättesaamisel? Milline hinnang anda maffialikule   ravimiärile?

Kelle oma on Eesti majandus?

Kunagi tundis vaimueliit muret, et Eesti majandus üha enam muutus üleliiduliste monopolide omanduseks. Kellele aga kuulub tänane Eesti majandus? Rahvuslikku majandust meil enam pole. Siin loodud uus lisandväärtus läheb välisfirmade kätte ja viiakse maksuvabalt Eestist välja. Meile pole isegi seda räägitud, kui palju puhaskasumit teenivad välisfirmad igal aastal Eesti tööinimeste ja tarbijate arvel.

Andrus Ansipi valitsus on kõrgesti kiitnud meie majanduse suurt arengut. Vägisi tuletab see meelde kirutud punast aega – ka siis arenes sotsialism pikkade sammudega, riigi majandus oli aga kokkuvarisemine äärel. Selline enesekiitmine ei saa hästi lõppeda. Paljud oma peaga mõtlevad inimesed tunnetasid juba ammu majanduse kukkumist, kuid nende kartuste üle on ainult irvitatud.

Kas ühispleenum parandaks olukorda?

Eeltoodud näited on väike osa  ohtudest, mis võivad meid lõpuks hävitada. Samal ajal paljud mõistavad, et palgalised poliitikud ja kõrgemad ametnikud olukorra täit tõsidust ei tunneta, vaid lasevad rahavõimul teha just seda, mis on kasulik ainult neile.

Seepärast ongi kindlasti vaja uut ühispleenumit, kus ilma parteipoliitikata arutataks läbi meie valupunktid. Tänane olukord on hoopis midagi muud kui toona.  Meie rahvas on oma tulevikunägemuselt väga killustunud. 20 aastat tagasi oli ainult üks punapartei, kus tõsiusklikke parteisõdureid leidus suhteliselt vähe. Enamik olid lihtsalt parteipiletiomanikud. Punapartei vastaspooleks olid suured rahvahulgad, kes unistasid kunagise iseseisvuse taastamisest. Rahvas tunnetas ka seda, millised ohud ähvardavad meie kultuuri ja keelt, rahvuse püsimajäämist.

Kogu see vaikne mõtteviis liitis meid ühte, ja saimegi hakkama ühispleenumiga.

Siis tunnetasime, millised ohud ähvardasid meid Moskva-suunalt. Samad ohud ähvardavad meid täna Brüsseli-suunalt, kuid meil puudub kriitikameel nende tunnetamiseks.

Parteil puuduvad parteisõdurid

Täna püüab rahvast juhtida 7–8 parteid. Et neil pole ideelisi parteisõdureid, palgatakse rahva  mõjutamiseks  reklaamifirmad. Rahavõim raiskab selleks palju kordi enam, kui olid punavõimu ajupesukulud. Seeläbi on meie rahvas nii ära lollitatud, et ei tunneta enam neid ohte, mis meid lähiajal tabada võivad. Kui puudub ühine ohutunne, siis pole võimalik ka kunagise Rahvarinde-taolise liikumise algatamine.

Meil on kombeks rääkida osalusdemokraatiast. Selleks rahvahulgad koonduvad mittetulundusühingute (MT?) ümber ja nagu hakkavad kaasa rääkima riigijuhtimises. Minu arvates on sellised MT?-d rahva lollitamine, mille abil püütakse ühiskonnas valitsevaid pingeid maandada. Kui palgalised poliitikud töötavad rahavõimu kasuks ja nende käsutuses on kallilt kinnimakstud advokaadid, mida suudab nende vastu saavutada MT?, kelle eestvedajaks mõni idealistist pensionär?

Kogu oma teadliku elu olen olnud omamoodi idealist ja oodanud ratsionaalsemat elukorraldust. Kas meie kätes on olukorra normaliseerimise võimalus, seda on raske ennustada.  Aga kindlasti tuleks käima panna mõttevahetus, kuidas võiks kokku kutsuda sellise ühispleenumi. Mis omakorda algataks uue Rahvarinde-taolise liikumise.

Manivald Müüripeal, 76-aastane pensionär Pärnumaalt Varbla vallast

Jaga |