Eesti elu tegelikud teemad (10): Maa, mu maa!

ENDEL RIHVK,      12. detsember 2007


Eesti keeles nagu mõnes teiseski keeles tähendab sõna maa üheaegselt nii pinda, millel me kõik asume, kui ka konkreetset territooriumi või riiki (maakond, Virumaa, Saksamaa jne).
Meil kohtab veelgi sagedamini kolmandat tähendust. Selleks on looduslik elukeskkond, vastandina urbaniseerunud keskkonnale – linnale. Kui sõna Eestimaa kirjutada kokku, siis on sellel selgelt teisena nimetatud tähendus, kui aga lahku, siis pigem kolmas.

Nii või teisiti on Eesti ja maa vägagi kokku kuuluvad mõisted, sest eestlased on aastatuhandeid olnud maarahvas. Seda elulaadi on ülistanud nii kirjanikud kui ka muusikud ning selle järele õhkavad pahatihti ka paljud neist, kelle juured on maast juba ammu lõplikult lahti kistud. Olgu siinkohal osundatud, et selle kirjatüki pealkirja laenasin mehelt, kes kuulus kõigisse kolme eespoolnimetatud inimrühma, – Albert Uustulndilt.

Eestimaa uhkuseks enne sõda olid endiste mõisamaade laialijagamisel tekkinud elujõulised talud vajalike hoonete, hällivate viljapõldude ja hooldatud kariloomadega. Maal kihas vilgas kultuuri- ja seltsielu, peeti talguid, pulmi ja laatu. Käibel oli väljend "põllumees põline rikas".

See idüll ei sobinud mõistagi kokku kommunistliku ideoloogiaga. Niipea kui võimalik, asus seda likvideerima Jossif Stalin koos käsilastega. Ta laskis kõige tublimad pered Siberisse küüditada ja ülejäänud "vabatahtlikult" kolhoosidesse ühendada. Esialgu tundus tema plaan õnnestuvat, sest nooremad inimesed leidsid võimalusi maalt lahkumiseks ja vanemad jäid virelema palgata teoorjusse. Kuid eestlane on uskumatult leidlik ja visa. Isikliku aiamaa, lehma ja seapõrsa toel elati kõige raskemad ajad üle.

Ja siis leidus nutikaid ja ettevõtlikke mehi, kes ühismajandid mudast välja tirisid. Maaelu hakkas jalgu alla saama, võeti kasutusele uusi põllumaid, kerkisid uued asulad, tootmishooned ja koolid. Kuigi enamik põllumajandustoodangust veeti Eestist meie oma vajadusi arvestamata välja, olid palgad paljudes majandites kõrgemad kui linnas, ja noori jäi ikka enam elama maale.

Eesti iseseisvuse taastamisel jõudis aga kätte aeg, kus ohjad sai enda kätte Mart Laar koos aatekaaslastega. „Platsi puhastamise" loosungi all sunniti ühismajandeid tegevust lõpetama ja maid endistele omanikele või nende pärijatele tagastama. Seejuures ei huvitanud kedagi, kas „õigusjärgseil" on veel soovi ja võimalusi kunagise eluviisi juurde naasta. Eriti olukorras, kus valitsus tegi kõik, et idanaabriga suhteid rikkuda ja seeläbi meid Venemaa turust ära lõigata.

Kõigele vaatamata leidus taas noori ja heauskseid mehi, kes naiivselt lootes riigi toetusele talumajapidamisi taastada püüdsid.

Ka minu kodukülla tuli üks niisugune noor linnamees, kes vanemate õhutusel hankis masinad ja loomad, haris üles vahepeal sööti jäänud põllud, ehitas nullist üles loomalauda ja elamu. Kui ta sellega valmis sai, selgus, et vilja, piima ja liha kokkuostuhinnad võimaldavad ehk endal hädavaevu hinge sees hoida, kuid mitte sentigi kõrvale panna ja tootmise laiendamisse või moderniseerimisse investeerida.

Viimaseks naelaks selle talu kirstusse oli piima kokku ostva firma otsus mitte pidada käigus väherentaablit „piimaringi". Nii tuli mehel kogu oma vallasvara kahjudega maha müüa, pillid kotti panna ja tagasi linna kolida.

Tänaseks on meie külla jäänud vaid üksainus seal aasta läbi elav perekond, kuigi möödunud sajandi keskpaiku (täpsemini enne küüditamist) oli külas 30 suitsu. Umbes samasugune on olukord kahes naaberkülas.

Nii peabki paika kalambuur: sellega, mis ei õnnestunud Stalinil, sai kibekähku hakkama Laar. Naljaga pooleks võib lisada, et küllap selletõttu ongi ta nii hinnatud nõustaja Stalini kodumaal Gruusias.

Nüüdseks võib Eestist mõistagi leida mõnikümmend näidistalu või ühistut, mis kõigile katsumustele vaatamata on suutnud areneda nüüdisaegseks tootmisüksuseks. Arvestades maailmas süvenevat toidunappust, võivad need nüüd küllaltki optimistlikult tulevikku vaadata. Valitsus püüab igati rõhutada, et maaelu on Eestis tervikuna tõusuteel.

Paraku ei vasta see tõele. Kui sõita maanteid mööda läbi Eesti vähemviljakate piirkondade ja ääremaade (näiteks Läänemaal), võib kõikjal näha lagunenud loomakasvatushooneid ja asulaid, kus silikaatmajad tondilossidena kummitavad ja vaatavad läbi tühjade akende lastele tehtud ning nüüd mahajäetud mänguväljakuid.

Kõige masendavamad monumendid kadunud maaelule on kolhoosiaegse maaparandusega raadatud põllumassiivid, kus nüüd kevaditi lokkavad võililled ja suviti täidab ümbrust õitsvate koerputkede imal lõhn. Kes seda näinud ja tundnud pole, sellel soovitan õigel ajal sõita Risti–Virtsu maanteed pidi Üdrumalt Laiküla poole ja heita pilk paremale.

Lootus, et urbaniseerunud linnainimestest saab kunagi uuesti maarahvas, oli liivale rajatud. Liig värsked on selleks ka kollektiivsesse mällu talletunud pettumused. Praegu elavad alaliselt maal peamiselt eluõhtusse jõudnud pensionärid, mõned alternatiivtootmisega tegelejad ja teenuste pakkujad, samuti omavalitsustöötajad. Inimeste arvu vähenedes jääb järjest vähemaks kauplusi ja koole. Juba hakkavad käigust ära jääma kauplusautod ja bussiliinid. Omaaegsed põllumassiivid soostuvad ja kasvavad võssa.

Kes tuletab siis veel meelde kunagi nii populaarset isamaalist laulu "Kuni su küla veel elab, elad sina ka"? Sulg tõrgub kirja panemast sellesse lausesse kätketud loogilist alternatiivi. Võib-olla oskab keegi näha ja kirjeldada mingit helgemat tulevikustsenaariumi?

[foto: auto heinarulli otsas]
KOLHOOSINALJAD: Keegi ei taha kolhoose tagasi, aga keegi ei taha näha ka võssakasvanud ja harimata Eesti maad.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)