Ühe matka lummuses

Kõva sarnasus on kummalgi rahval selles, et kõigest hoolimata püüab jääda iseendaks - säilitada oma keelt (lapi keeli on päris suur hulk) ja ainulaadset kultuuri. Kui setod võivad nüüd pidada Seto Kuningriiki omade aukandjatega, siis saami rahva vist küll õnnelikema osa - põhiliselt Soome Lappi läänis asuva - huvidest teadaandmise eest püüab hea seista iseseisev Kampsuherran Valtakunta oma kahekojalise parlamendiga. Selle suveräänse moodustise jaoks maad ja maju andnud saami verd kirjamees ja õpetaja Oiva Arvola mõjub kui Lapimaa elusmonument. Ning targimaks meeneks temast ja ta rahvast võib pidada 14-keelset (sh ka eesti; tlk. Kersti Neiman ja Kulle Raig) üllitist „Sagaismid". Allpool pisuke valik neid oivalisi saamilikke mõtteteri:

Kahte tunnet pead sa endaga alati kaasas kandma: tänulikkust mineviku eest ja lootust tulevikule.

Sõbrad ei ole alati avameelsed - vaenlased on.

Paljudele on kestev edu palju raskem kui raskuste võitmine.

Tee kuulsuseni on tavaliselt nii pikk, et selleks ei piisa ühest elust. Nii saavadki paljud kuulsaks alles pärast oma surma.

On inimesi, kes räägivad lakkamatult. On inimesi, kes annaksid rohkem mõtteainet, kui neid harvemini kuuleks.

Inimesed kolmekordistavad oma muret: nad muretsevad mineviku pärast, kurvastavad olevikus ja pelgavad homset.

Murede kurtmine ei leevenda tuska, aga kui üritad neid vapralt kanda, võib juhtuda, et nad muutuvad õnnistuseks.

Inimese pahed elavad pärast tema surmagi, aga hea läheb koos temaga hauda.

Kergem on mõelda vaenlase vigade üle kui sõprade vooruste üle.

Tark vihamees pole nii ohtlik kui rumal sõber.

Mees, kes ehitab tara, jätab väljapoole palju rohkem kui sissepoole.

T. M.

Jaga |