Meil aiaäärne tänavas...

Seisan allesoleva ees ja mõtlen siinelanute teisest, peidetud poolest, sellest inimene olemisest, mis peaks olema töö ja armastus, kõigepealt aga vastutus ja ausus, hingeline toimetulek. Olid ju talupojad peamiselt need, kes kandsid eestlust läbi aegade. Kui poleks olnud neid, ei saanuks olla ei Tartu rahu ega Rahvarinnet.

Nõus isegi kallima kaubaga

Tuletage meelde, kuidas pensionärid - meie rahva kõige vaesem osa - pöördusid peaministriks olnud Mart Laari poole ja teatasid, et nad on meie põllumajanduse ja Eesti talude päästmise nimel valmis maksma meil toodetud kauba eest kõrgemat hinda, kui seda küsivad välismaised kaubapakkujad. Kas see polnud patriotism? Tarkus ja vastutus. Mart Laar aga ei kuulanud neid - ta avas turu välismaistele, sealsete riikide poolt odavaks doteeritud toidukaupadele. Nii odavalt ja ilma riigi abita meie talupojad aga toota ei suutnud. See tähendas talupidamise lõppu.

Nüüdsete eesti talupoegade uusküüditamise käigus Eesti valitsus lihtsalt sundis nad näljaähvardusel oma taludest lahkuma ega aidanud neid uue elu alustamiseks mitte millegagi. Taluinimesed põgenesid taludest peamiselt linnadesse, et seal tööd ja leiba leida, ning sinna nad suures osas jäidki. Sageli polnudki oskusi peale maatöö millegi muu tegemiseks.

Õigus ja õiglus

Kui kogu talurahva kodudest väljasuitsetamine polnud kuritöö, siis mis see oli? Kas peame üldse õigust ja õiglust millekski? Ja kui, siis mitu õigust meil on?

Või on ehk õiglus see, kui inimene võitleb põhiseadusliku õiguse eest õpetada lapsi nende emakeeles ning teda selle eest automaatselt tembeldatakse riigivaenlaseks? Jutt on Tallinna abilinnapeast Mihhail Kõlvartist (vt 7. märtsi Õhtuleht).

Nüüd on taas käimas eestlaste uus pagemine. Rahvas põgeneb suurel arvul nagu rotid hukkuvalt laevalt Soome, Rootsi, Norrasse jm, kuna siin edasi elada pole enam võimalik. Samal ajal oskab meie valitsus rahva kallal tehtavat vägivalda maailma ees kiivalt varjata ja end välja valetada.

Vastutus ja vastutamatus

Küsin: kes teaks öelda, kas Eestis on vastutamatuse eest vastutavat inimest või asutust? (Meeldetuletuseks: alles mitte ammu aega tagasi olid selleks EKP linna- ja rajoonikomiteed.)

Mart Laar ei küündinud meie riigi ja rahva arenguid ette nägema. Ta ei mõistnud, mida tähendas tuhandetelt inimestelt töö, leiva ja elulaadi nii otsene äravõtmine.Aga see võis olla ka paremliberaalse turumajanduse lausa kuritegelik varjatud pool, nagu on seda meil juba aegunud VEB-fondi rahade tagaajamine?

Eesti poliitika lonkab nelja jalga.

Kas see „tahtetriumf", mis on valatud Jaak Aaviksoo (IRL) kreedosse, et „rahvale võib valetada ja peabki valetama", pole liialt tähenduslik? Eesti rahvas on täna küll põlvili, kuid mitte nii põlvili, et ta lubaks ennast orjarahvana kõnetada. Jääb küsida, kuidas sellise valetamisliku maailmavaatega inimene võib olla haridus- ja teadusminister?

See on ju riigi mädandamine. Kus on vastutus? Või peab kellelegi ministritest ühtepuhku meelde tuletama, et riigi kõrgeim võimukandja on rahvas? Kuhu on jäänud lugupidamine rahva vastu?

Seisan taluvaremete juures ja mõtlen. Siin on nii vaikne ja hea. Sa elasid juba siis siin, kui sa polnud veel ilmavalgust näinud, ja oled veel siis siin, kui sind pole enam olemas. Vana asemele tuleb uus ja uue asemele veel uuem.

Ma ei usu rahva enesetappu. Või kuhu peaksime oma väikeste laste ning nende abivajavate vanavanematega minema? Tallinna linnavõimust kui kaitsvast tuletornist peab jätkuma kogu Eesti rahvale. Teist teed ei ole. Eestlased, pidage seda meeles!

Seisan ja mõtlen üht mälestust.

Kõik oleks olnud nagu eile.

Ma polnud veel kümnenegi, kui sidusin sellesama veel püsti oleva laudapoole taga põllul ketis olevale poolmetsikule härjavärsile kelgu taha ja panin sellele istuma pisikese õeraasukese. Kui see sai tehtud, vabastasin juba närvi läinud pullikese põlluketi otsast. Kelgust ja sellel istuvast lapsest ülesköetuna oli loom tuulest kiirem. Hirmunud laps ei saanud end kelgult maha libistada, sest ta oli selleks, et maha ei kukuks, paelaga kelgu külge seotud. Õde võis karjuda ainult vägisõnu, mida maainimesed vahest „asja kinnitamiseks" kasutasid. Tollal olid sügavallapanuga virtsased laudad, ja sinna virtsa sisse õde ralliti. Otsisin silmadega mõnd kõrgemat puud, sest isa oli vitsakimbuga juba kohal...

Nüüd, kui suured ja vanad oleme ning õega vahest kokku saame, ei ütle ta mulle kunagi tere. Ta ainult kallistab.

Halenaljakas lugu poolmetsistunult kihutavast veisest, kelk taga, ja kelgule mahakukkumise vältimiseks paelaga kinni seotud lapsest, kes vägisõnu karjub ning kes lõpuks koos kelguga laudas virtsa sisse rullitakse, vääriks ehk filmiauhinda, lausa Oscarit?

Seisan talujäänuste juures selleks, et elamiseks uut jõudu saada...

PAUL HANK, Antsla, Võru maakond

Jaga |