Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Avalikult Jüri Aarmale

Toomas Vitsut,      13. detsember 2006


Kuna esitasid mulle avalikult mõned küsimused (EPL 23.11), pean neile samamoodi ka vastama.

Esmalt üldist. Okupatsioon on okupatsioon, ning allaheidetul pole mingit põhjust üht okupanti teisele vastandada või eelistada. Nii nagu kirjutasin, said Hitleri-Saksamaa kuriteod hinnangu pärast II maailmasõda Nürnbergis. Selles sõjas oli demokraatlike lääneriikidega liidus Stalin, kes enne ja pärast sõda pani toime inimsusevastaseid kuritegusid paljude rahvaste vastu. Sinu lemmikväljendiga: on ju, me teame seda mõlemad?

Lipust, mille kohta küsid, on asi lihtsam ja ühesem. Nõukogude propaganda tunnistas ainsat talle kasulikku versiooni Pika Hermanni torni punalipu heisanud leitnant Lumistest, rõhutamata, kas ta samas ka sinimustvalge maha võttis. See üks päev, mil seal lehvis trikoloor, on sümboolne, sest päev varem kontrollis veel Wehrmacht olukorda Tallinnas ja päev hiljem tegi seda juba Punaarmee. Ning sellelgi päeval, mil trikoloor Toompeal lehvis, oli sadam täis viimaseid põgenikke ja linn inimesi, kes erinevatel põhjustel ei tahtnud siit lahkuda ja ootasid kartlikult, mida toob uus võim. Üks okupatsioon asendus lihtsalt paari päeva jooksul teisega.

On mälestusi, et septembris 1944 liikus Tallinna poole ühtaegu viisnurka ja sinimustvalget lippu kandvaid tanke. Rahvusvärve kandsid mundril Eesti Leegioni ja ka Eesti Laskurkorpuse võitlejad, aga kes ja millal, see polegi nii tähtis, kuna mõlemad allusid suure totalitaarriigi militaarsele juhtimisele ja suurriikidel olid hoopis omad eesmärgid. See illustreerib taas minu väidet 21. novembri EPLis, et „suure sõja sees pidas eesti rahvas oma võitlust".

Küsid ka: mis mundris mees seisab Tõnismäel? Teame mõlemad, et Punaarmee mundris. Kuid mina pole kaugeltki ainus, kellele see sõdur paistab leinavas ja üldse mitte võiduka vallutaja poosis. Mälestusmärke samas mundris meestele seisab mitmeski Euroopa linnas, sest sõjas langenuid peetakse kohaseks mälestada, ja seda kohalikust päevapoliitikast välja tegemata. Sedagi teame me mõlemad, on ju?

Austusega
Toomas Vitsut

Eesti Päevaleht keeldus avaldamast seda Tallinna linnavolikogu esimehe vastust talle samas lehes esitatud küsimustele.


Viimati muudetud: 13.12.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail