Globaalne retsept

GEORGE SOROS,      14. november 2001



Vähesed inimesed kahtlevad rahvusvahelise kaubanduse kasulikkuses. Kuna globaalsed turud vajavad rahvusvahelist institutsiooni, mis on võimeline turge säilitama, ongi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO - World Trade Organisation) vajalik ja mitmes mõttes enimarenenud rahvusvaheline institutsioon. Ta on olnud edukas mitte ainult rahvusvahelise õiguse loomisel, vaid ka vaidlusküsimuste lahendamisel ja oma otsuste rakendamisel.

Kuid viimase aastakümne majandusmuutused, koos adekvaatsete sotsiaalvõrgustike puudusega vähemarenenud riikides, on põhjustanud tohutu rahulolematuse globaliseerumise vastu. Liikmesriigide Kataris toimunud kohtumise ajal on WTO globaliseerumisvastastele peamiseks märklauaks. Nende eesmärk "WTO kägistada või uputada (inglise keeles "shrink or sink"- toim.)" on aga ekslik.

Nõudmiste asemele võimalused

WTO-l nagu kõigil teistelgi institutsioonidel, on omad puudused. Aga peamisi etteheiteid ei saa suunata ainuüksi WTO pihta. WTO ülesanne on panna paika rahvusvahelise kaubanduse alusreeglid; see organisatsioon pole loodud teiste sotsiaaleesmärkide täitmiseks. Seega pole probleem mitte WTO-s, vaid sama tugevate ja efektiivsete institutsioonide vähesuses, mis pühenduks teiste sotsiaaleesmärkide saavutamisele. Praeguse maailmakorra peaprobleemiks on tõepoolest erahüvede loomine on üles kaalunud sotsiaalarengud ehk avalike hüvede pakkumise.
WTO pole mitte ainult mõeldud keskkonnakaitse, toiduohutuse, inim- ja tööõiguste kaitseks, vaid ka tema tegevuslaad on samuti sobimatud avalike hüvede pakkumiseks. WTO tugevus seisneb sunnimehhanismis, millega riigid ühinevad soovist saada kasu kaubandusest. Ometi ei lepi riigid samamoodi kokku teistel aladel. Kas oleks näiteks mõeldav, et peatselt liituv Hiina nõustuks inimõiguste regulatsiooniga WTO-s? Või kas USA oleks siis pisutki vastutustundlikum keskkonnaküsimusis?
Eelnevalt kokku lepitud põhimõtete pealesundimine poleks sotsiaaleesmärkide saavutamiseks ka kohane, sest paljudes riikides napib ressursse rahvusvaheliste standardite järgimiseks. Nõuete kehtestamise asemel oleks palju etem pakkuda vaestele riikidele võimalusi vabatahtlikult kõrgemate standardite saavutamiseks. Näiteks WTO aste tööjõu kasutamise keelu asemel võinuksime eraldada ressursse üldise alghariduse pakkumiseks. Alles seejärel saaksime nõuda abisaajalt ajapikku lapstööjõu kasutamise lõpetamist. Selline lähenemisviis oleks palju tõhusam kui üksikutele riikidele surve avaldamine.
Sellegipoolest tuleks teha WTO reegleid oluliselt muuta, et lahendada pädevaid vastuväiteid. Mingitpidi on WTO omaenda edu ohver. Ta on praktiliselt ainus rahvusvaheline organisatsioon, millele riigid ise soovivad alluda. Väidetavalt teeb see teda liiga tugevaks, sest WTO kaubanduse liberaliseerimisega seotud põhimõtted trumpavad üle teistele tähtsatele sotsiaalväärtustele sihitud kodumaised regulatsioonid.

Intellektuaalne apartheid

Nii ongi päevakorral WTO staatuse muutmine. Esmalt, kui tahame vältida jätkuvat langust, peaks siseriiklikud õigusaktid saama jälle ülimuslikeks WTO reeglitega suhtes. Praeguses seisus ei saa ükski riik seada kaubanduspiiranguid teisele riigile kui imporditav kaup sarnaneb kodumaise toodanguga. Näiteks ei saa keelata hormoonidega kasvatatud loomaliha importi kui pole just tõendatud, et hormoonliha erineb kodumaal toodetud loomalihast. Ainuke erand on rahvusvahelise lepingu olemasolu, mille mõlemad maad on allkirjastanud. Kuid selliste lepinguteni on raske jõuda.
Teen ettepaneku senise korra muutmiseks: riikidel tuleks lubada rakendada oma kõrgemaid standardeid nii imporditud kui ka kodumaisele kaubale, kui just WTO ekspertkogu neid standardeid ei keelusta või lihtsalt ebavajalikuks ei pea. Erinevalt praegusest süsteemist, kus odava tööjõu või madala keskkonnastandarditega riikidel pole stiimulit läbi rääkida kõrgemaid nõudeid kehtestavate rahvusvaheliste lepingute üle, aitaks uus kord vastavate rahvusvaheliste lepete sõlmise soodustamisega tasakaalustada kaubanduse ja muude väärtuste vahel valitsevat lõhet.
Teiseks, WTO on intellektuaalse omandi õigustega tegelema hakates oma varjust üle hüpanud. Intellektuaalse omandi kaitse on aidanud teadusel muutuda äritegevuseks ja äri on loomulikult motiveeritud kasumist. Võib isegi väita, et protsess on läinud liiga kaugele ja takistab juba uurimistöid, millel on eriti suur tähtsus arengumaailmale. Näiteks kulutatakse praegu tunduvalt rohkem raha kosmeetikavahendite kui troopikaravimite väljatöötamisele.
Vähemarenenud riikides vajatavate ravimite uurimistöö edendamine kui kogu probleemi lahendus, pole WTO võimuses. Küll peaks aga WTO sellesse protsessi lülituma. Patentide ja autoriõiguste kaitse on vajalik, kuigi loob kaubanduses takistusi. Kui suured kitsendused on õigustatud? Selle rehkenduse tulemus on väga erinev tehnoloogiliselt arenenud ja uuendusest kasu saaval riigi (kes suruvadki ju neid reegleid läbi WTO-s ja selle kaudu), ning vähem arenenud riigi puhul, kes peab uue tehnoloogia eest maksma. Arenguriigid on põhjusega pahased WTO praeguses positsiooni peale Intellektuaalse Omandi Kaubanduslike Aspektide (TRIPs) dokumendi küsimusis.

Õhku väikestele ja keskmistele ettevõtetele!

Kolmandaks tuleb uuesti läbi rääkida Kaubanduslike Investeeringute Meetmed (TRIMs) ja lubada kodumaiste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete teatavat toetamist. TRIMs oli mõeldud kodumaiste ja välismaiste ettevõtete mängureeglite võrdsustamiseks. Aga maailmas, kus kapitali liikumine on vaba, kaldub "mänguväljak" tugevalt rahvusvaheliste investorite ja suurkorporatsioonide poole. TRIMs institutsionaliseerib ja tugevdab ebavõrdsust veelgi.
Riigid pakuvad rahvusvahelistele korporatsioonidele sageli maksusoodustusi ja teisi toetusi, kuna nad peavad võistlema välisinvesteeringute ligimeelitamiseks. Mõnikord saadakse soodustusi ka altkäemaksu eest. WTO pole püüdnudki neid teemasid käsitleda ja nii polegi reegleid transnatsionaalsete korporatsioonide tegevuse vastu, mis on kahjulikud riikidele, kus nad tegutsevad.
Niisamuti ei tunnista TRIMs kodumaiste väikeste ja keskmiste ettevõtete ergutamist. Kuigi selliseid erguteid (väikekrediit ja finantseerimise parandamine) peaks andma väljaspool WTO-d, tuleks sellise tegevuse toetamise võimaldamiseks muuta siiski ka kaubandusreegleid.
Protestijad, kes tahavad WTO-d "uputada või kägistada" hävitaksid ka kuldmune muneva hane. Lükates kindlalt tagasi sellised üleskutsed, ei tohi siiski jätta tähelepanuta õigustatud ja sügavat muret, kuidas neid "kuldmune" kasutatakse ja jagatakse.

George Soros on Avatud Ühiskonna Instituudi ja Sorose Fondi esimees.
Artikkel pärinebtema valmivast "Globaliseerumise raportist"
Copyright: Project Syndicate, November 2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)