Kuidas elad, Virumaa? Kümme aastat hiljem

MIKK LÕHMUS,      24. mai 2006


Iga tõsine ratta- ja loodussõber märgib oma kalendris varakult ära mai teise nädalavahetuse – siis toimub iga-aastane roheliste rattaretk. Tänavu kulges see hüüdlause „Kuidas elad, Virumaa?" all.

Virumaa on paik, kus roheliste rattaretked rohkem kui kümme aastat tagasi alguse said. Teravnev võitlus põlevkivi ümber sundis ka nüüd Virumaad külastama.

Kaevata või mitte kaevata?

Põlevkivikaevandamine on Eestis üha aktuaalsem. Naftahindade ja üldisemalt üldse kütusehindade tõus teeb põlevkiviõli tootmise atraktiivsemaks. Seetõttu surve uute kaevandamispaikade rajamiseks on vägagi tõsine. Läbi Aidu karjääri sõites oli võimalik sellist tööstusmaastikku lähemalt uudistada.
Tahes-tahtmata tekib küsimus: kas hetkelise hinnatõusu nimel on mõtet Eestit niimoodi üles sonkida? Hea küll, põlevkivist elektrienergia tootmine jääb veel pikaks ajaks meie ainsaks reaalseks valikuks. Kuid õlitootmiseks sadade hektarite lahtikraapimine pole siinkirjutaja hinnangul meile küll vajalik ega põhjendatud. Ega elu ju ainult naftast ja õlist koosne!
Karjääre saime näha ka Sonda lähedal ning Lääne-Virumaal Ubjas.

Karude kodu

Virumaa on kontrastide maa. Põhjapool on põllumajandus- ja tööstusmaastikud; mida rohkem lõunasse, seda inimtühjemaks ja metsikumaks ümbrus muutub. Seda võis tajuda, sõites kunagisel Sonda–Mustvee raudteetammil. Peagi oli ümberringi ainult paks mets, tükati soine. Võsa vahele peitunud tahvel andis teada, et olime jõudnud Sirtsi sohu. See raba läks ajalukku juba siis, kui tark siil andis Kalevipojale nõu sortse serviti peksta.
Ühel iseäranis metsasel lõigul hakkas silma mingi rataste all laiaks sõidetud must plärakas. Kahtlane see lugu oli, aga kui sajakonna meetri pärast tuli järgmine, oli asi selge. Et kõigile arusaadav oleks, oli uue pläraka juures kiri „Karu sitt". On ju Sirtsi raba üks karude meeliselupaiku Eestis. Erinevalt Ruhnu saarest ei tekita nad siin mingit paanikat ega pane ajakirjandust muretsema.
Sirtsi raba polnud siiski kasulik mitte üksnes karu väljaheidete uurimiseks. Kõik soovijad said võimaluse paigaldada lindudele pesakaste. Lendoravate uurija Uudo Timm jagas infot nende huvitavate loomakeste elukäigust ja tulevikust.

Tolmupealinnast metsapealinnaks

Viimati aastaid tagasi Kundat külastanud inimesed ei tunne seda kohta enam ära. Kunagi „tolmupealinnaks" kutsutud ja ühtlaselt hall asula näitab nüüd ka oma värve. See andis linnapea Allar Aronile võimaluse rattalistele selgitada, et Kunda areneb hoogsalt: sadam, tsemenditehas, avamisjärgus uus haavapuitmassitehas.
Tolmu saime aga rattamatkal tunda rohkem kui küll. Pikk põud oli põllud tuhkkuivaks kõrvetanud, ja kui sellele lisada tugev tuul ja põllul möllav traktor siis on põrgu lahti. Eriti jubedaks läks asi Viru-Nigula lähedal, kus lagedal väljal polnud nähtavust ollagi ja liiv lendas piki jalgu nagu pritsist.
Õnneks jõudsime peagi Samma hiide, kus asuvas silmaallikas saime silmad tolmust puhtaks pesta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)