Vabadusrist – kas vabaduse või ängistuse sümbol?

Rist ja vabadus on semiootiliselt esmapilgul tõesti vastandid. Rist tähendab ju kinnisidumist, vastupidiselt vabadusele. Selline mõte pole sugugi uudne. Juba 2000 aastat tagasi ei suutnud paljud Rooma impeeriumis risti ja vabaduse mõistet ühildada, mistõttu tolleaja suurim apostel nimetab oma kirjas korintlastele risti pahanduseks, narruseks või jõleduseks – kreekakeelne algvorm selle kohta on „skandalon“.

Mulle tundub, et ka Tallinnasse planeeritav Vabadusrist on paljude(le) skandaalide allikaks, mis koguni võib päädida sellega, et Vabaduserist jääbki püstitamata. Keegi kodanik lubas Vabaduseristi püstitamise korral muuta oma töölkäimisteekonda. Kas see pole „skandalon“, eestikeelne skandaal, mis vajaks lahtimõtestamist ja konsensuse saavutamist?

Arvatakse, et ristilöömise idee pärineb pärslastelt. Aleksander Suur kasutas oma sõjaretkedel samuti ristilöömist hukkamisviisina. Roomlased võtsid selle üle kartaagolastelt. Roomlasi tavaliselt ristilöömisest säästeti. Alles keiser Constantinus pärast ristiusku pöördumist (313. a p Kr) kaotas ristilöömise kui hukkamisviisi. Ka filosoof Seneca (4. eKr – 65. a. pKr) on lühidalt kirjeldanud ristisurmaga seonduvaid piinu.

Kuidas siiski Vabadusristi-ideed enda jaoks lahti mõtestada? Ehk sellest aspektist, kui rääkida risti vabadusest, sellest, kuidas Jeesus suri ristil, lunastades ja vabastades kogu inimkonna. Ristil saavutatud vabadus polnud poliitiline, vaid patuse inimese elu ja surma küsimus. Jeesus ei teinud oma lühikese elu jooksul mitte iialgi nn usulist propagandat. Ka siinkirjutaja hoidub teadlikult igasugusest religioossest ajupesust.

Eestis elab palju inimesi, kes on seotud erinevate sõltuvustega, millest ise nii naljalt lahti ei saa, rääkimata täielikust vabanemisest. Vabaduserist kätkeb endas selles mõttes evangeeliumi ehk head sõnumit, et meil on võimalik oma patust, masendusest, lootusetusest, ahastusest, depressioonist jne vabaks saada ja vabaks jääda. Risti roll ei olnud vähetähtis ka Eesti riigi loomisel 1918. aastal ning taasiseseisvumisel 1991. aastal. See vabadus on hindamatu väärtusega. Ristisümbol kannab endas tohutut lootusesõnumit, sest ristisõdijatel ja ristirüütlitel pole vähematki ühisosa Jeesusega, kes suri Kolgata ristil, et pakkuda inimkonnale nii sisemist kui ka välist vabadust.

Meie Vabadussõda oli ime. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli ime. Paljud eesti pojad ja tütred on maksnud saavutatud vabaduse eest oma eluga, ja olgu nende mälestus meie jaoks püha, sest see meenutab, kuidas Jeesus maksis oma eluga olevikulise ja igavikulise vabaduse eest.

Meie vabadusvõitlejad väärivad austamist, ning üheks nähtavaks märgiks nendele tublidele võitlejatele võikski olla Vabadusrist.

RAMO PENER, pedagoogikamagister

Jaga |