Erapooletu pilk lähiminevikku

Seda võib väita mitmel põhjusel. Esiteks, autor on neid eesti kunstnikke, kelle loomingut on kogu rahvas saanud nautida aastakümneid. Teiseks, Heinz Valgu nimi on lahutamatult seotud  Eesti taasiseseisvumisega. Kolmandaks, raamat vastab nii sisult kui ka vormilt hea kirjandusteose kaanonitele; vähemalt  kahe esimese kolmandiku puhul võib teda võrrelda Jaroslav Hašeki  surematu  teosega vahvast sõdurist Švejkist.

Tormi ja tungi aastad

Arvan, et kunstnikust autor ei pane pahaks,  kui võrdlen tema mälestusteraamatut  triptühhoniga.  Komponeeritud on see ju niiviisi, et kolme erinevat osa ühendavaks teljeks kujuneb autori karismaatiline isiksus ja tema  vankumatu  usk  loova vaimu võidusse  maailmas  leviva totruse üle. 

Esimest osa saab vaadelda kui maali,  kus ilmse nostalgiaga kujutatakse  Tallinna tudengielu möödunud sajandi viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate vahetusel Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) näitel. Tegelasteks  on  kõik tollases  ERKI-s liikunud inimesed alates koristajatest ja valvuritest ning lõpetades professorite ja direktoriga, tudengitest ja modellidest rääkimata.

Seejuures üllatab lugejat see, kui detailselt on kirjeldatud teatud isikute  kõnnakut,  riietust või kõnemaneeri, sest ajalist distantsi arvestades on isegi kõigi nimede ja hüüdnimede mäletamine erakordne saavutus.  Muidugi poleks midagi imestada, kui autor juba siis oma päevikusse märkmeid tegi, kuid selle kohta ei anna ta ühtegi vihjet.  Pigem kaldun arvama, et  Heinz  võis teatud mälupilte ka oma rikkalikku fantaasiat appi võttes veidi  retušeerida nagu näiteks Roosi-mamma jutustust sellest, kuidas ta Vommi  kilkard-kolkarad  rehaga tagasi trussikutesse toppis (lk 59). 

Kokkuvõttes saab pilt siiski küllalt tõepärane. Oli ju kunstitudengitel toona tõepoolest mässu- ja mürtsumeeste maine ning ERKI peod, kus sai  karistamatult rock'i tantsida, olid tudengite  hulgas väga  popid.

Vastuolud võimudega

Triptühhoni teist osa  võiks nimetada sõbralikuks šaržiks möödunud sajandi teise poole kultuuritegelastest, kelle teed aeg-ajalt ristusid legendaarses Kuku klubis.  Sellel kujutatakse küll kõige enam  autori enda tsunfti  kuulujaid, kuid kohtab ka kirjanikke, näitlejaid, filmimehi jt. Lisanduvad värvikad pildid nn loomingulistest matkadest, millest Valk oma kunstnikutee alguses võttis koos  teiste noorte kunstnikega osa ning mis viisid Moldaaviasse, Armeeniasse, Lapimaale jt eksootilistesse paikadesse. Rännakud avardasid maailmapilti  ja kinnitasid  veendumust  nõukogude  süsteemi  võimetusest ühiskonna normaalset arengut  tagada.

Sellesse ossa jääb üks kultuurilooline kõrvalepõige, mis  annab  aimu sellest, milline energiapomm oli Moskvas elanud  eesti kunstnik Ülo Sooster, kelle loodud taiesed on tänapäeval väga hinnatud (lk 153-163). Siinkohal tasub märkida ka seda,  et raamatus kirjeldatud stseenid, kus  usinalt kummardati Bacchost  ja  tehti mõnikord ka hea maitse piire ületavaid tempe, on kirja pandud  peene ja  mahlaka huumoriga, räiget sõnapruuki kasutamata. Sellepoolest erineb Valgu raamat nagu päev ja öö  mulle arusaamatul põhjusel menukiks kujunenud Mihkel Raua  mudaaugust  "Musta pori näkku".

Üha sagedasemad on  kirjeldused, kuidas autoril tuli pidada   kaevikusõda EKP ja KGB funktsionäridega.  Need   lahingud  algasid tal juba tudengipäevil - Heinzile  pandi süüks  „natsionalistlike" laulude laulmist,  maidemonstratsioonil  veiderdamist,  Tallinna Üliõpilaste Liidu moodustamise katset jne.

Tegevkunstniku-ajal lisandusid sellele nõukogude võimu pilavad karikatuurid. Hiljem ka tegevus Kunstnike Liidu sekretärina, kus ta pidi vastutama  teistegi kunstnike  meelsuse eest. Tollal kureeris iga loomeorganisatsiooni üks KGB  töötaja. Kunstnike Liidul oli selleks major Raus, keda Valk kirjeldab üpris omapärase tegelasena: aeg-ajalt pani ta mõne informaatoritelt saadud „ettekande" sahtlisse, piirdudes vaid hoiatusega, kuna kartis ka ise vallanduda võivaid jamasid. 

Sama majoriga on seotud ka raamatu  kõige uskumatum lugu. Nimelt tulnud Raus ühel hetkel Kunstnike Liitu käsuga,  et esimees Ilmar Torn peab panema mõne minuti jooksul kirja  kolm ettepanekut, mida oleks NSV Liidus vaja seoses perestroikaga muuta, et Eesti NSV juhtkond saaks need ettepanekud edastada rahva arvamuse pähe  Mihhail  Gorbatšovile.  Kuna Torni polnud kohal, pidi seda tegema Valk, ja, ennäe imet,  mõne aja pärast  oligi osa neist ettepanekuist lülitatud  NLKP  uutmisprogrammi (lk 257-261).  Kuna kõik toimus nelja silma all ja major Rausi enam elavate kirjas pole, jääb loo tõelevastavus  autori südametunnistusele.

Iseseisvumise anatoomia

Teose kolmas osa "Tabatud ime" on otsekui ofort, kuhu objektiivse tõe happega on söövitatud  Eesti taasiseseisvumise viis otsustavat aastat 1987- 1991. See aeg on küllalt lähedal, et igaüks seda mäletaks, kuid ka piisavalt kaugel, et detailid võiksid tuhmuma hakata.

Mõistagi valgustab Heinz Valk põhjalikumalt just neid sündmusi, milles ta ise osales, kuid need olidki toona kõige olulisemad sündmused. Lugu saab alguse „Sirbi ja Vasara" karikatuurivõistlusest 1987. aastal, mille võitis Priit Pärna karikatuur "Sitta kah".

Edasi kirjeldatakse põhjalikumalt loomeliitude ühispleenumi ettevalmistamist ning kulgemist 1. ja 2. aprillil 1988 ning sellele üsna varsti, 13. aprillil järgnenud telesaadet "Mõtleme veel", kus Edgar Savisaar käis välja Rahvarinde asutamise idee, mis kohe pärast saadet vormistati 16 isiku poolt Rahvarinde asutamise deklaratsiooniks (lk 288). Siit edasi  läks kõik juba Rahvarinde  eestvedamisel: öölaulupeod,  NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaatide teelesaatmine,  „Eestimaa laul", Rahvarinde kongressid, Balti keti toimumine  kuni Eesti Vabariigi  taastamise otsuseni Ülemnõukogus 20. augustil 1991. Kõigi nende sündmuste ettevalmistusi ja läbiviimist on käsitletud sedavõrd detailselt, et kellelgi ei saa tekkida kahtlust olnu tõelevastavuses.

Autor märgib, et samu sündmusi on tänaseks oma raamatutes  kajastanud ka teised autorid, mistõttu ta ei pruugi kõike üle korrata. Samas tuleks aga lisada, et üheski teises raamatus pole antud sedavõrd ülevaatlikku pilti erinevatel põhjustel kadedust tundnud eestlaste vastutöötamisest  Rahvarinde püüdlustele. Nende eestvedajad koondusid Eesti  Muinsuskaitse Seltsi ja  ERSP-sse ning hiljem moodustasid ühisrinde Eesti Kongressi näol.

Heinz Valk nendib: 1988. aasta oli viimane aeg, kus kõik eestlased olid oma mõtetes ja vabadusetaotlustes ühtsed. Edasi hakati seda ühtsust teadlikult lammutama.

Esimese sammu selleks tegi muusik Vardo Rumessen, asudes Austraalias toimunud ESTO päevadel Rahvarinnet mustama väliseestlaste ja nende üritust kajastavate ajakirjanike silmis. Sellele järgnes suurema aktsioonina vastutöötamine  rahvuslipu heiskamisele Toompeale 24. veebruaril 1989, initsiaatoreiks Trivimi Velliste ja Tunne Kelam.

Just seda peabki Heinz Valk  Rahvarinde  teadliku hävitamise kampaania alguseks. Selle käigus ei häbenetud vajadusel istuda ühte paati isegi  Interrindega. Lausa farsina võib vaadelda selle seltskonna katseid iga hinna eest takistada Eesti  iseseisvuse väljakuulutamist  Ülemnõukogus 20. augustil.  Samas püüavad nende aktsioonide niiditõmbajad tänapäevani end kujutada kõige õigemate eestlastena,  tänu kellele Eesti üldse vabaks  sai.

Võib igasuguse kõhkluseta väita, et nende kampaania  läks pärast Rahvarinde tegevuse lõppu sujuvalt  üle Keskerakonna mõnitamiseks, mis kestab tänini.

Sellel, et kõik need vandenõud ja  nende organisaatorid  raius raamatusse  Heinz Valk, on üks oluline nüanss. Teatavasti ei kuulu ta Keskerakonda,  mida suure aplombiga kajastas 2007. aastal meie „õukonnameedia". Järelikult on tegemist erapooletu krooniku kirjatööga, mille sõnumi  autentsust  ei  tohiks keegi kahtluse alla seada.

Braavo, Heinz!

ENDEL RIHVK, kolumnist

[esiletõste]  Oli ju kunstitudengitel toona tõepoolest mässu- ja mürtsumeeste maine ning ERKI peod, kus sai karistamatult rock'i tantsida, olid tudengite hulgas väga popid.

Jaga |