Vaba ühiskond vajab vabu juhte

„Eesti riiklus taastati vabaduse hingust tajuvate ja vabadust armastavate inimeste poolt. Laulev revolutsioon ja unistus oma riigist ühendas eesti rahva nii, nagu seda varem ega hiljem pole olnud. Vaba ühiskonna kaitsmine on Eesti riikluse kaitsmine. Ajalugu on meile õpetanud, et väikeriigi iseolemine võib olla habras. Iga tegevus, mis aitab Eesti riiklust tugevdada, on investeering meie riigi tulevikku."

Kakskümmend aastat on möödas ajast, kui Eestis asuti taastama vaba ühiskonda. Just vabanevad ühiskonnaliikmed olid need, kes taastasid Eesti riigi. Meie taasiseseisvumine ja oma riigi loomine õnnestus paljugi tänu sellele, et kogu rahvast haaranud laulva revolutsiooni juhtivad jõud olid meie parimad ajud: õpetajad, arstid, teadustöötajad, loomeinimesed. Need olid erineva tagapõhjaga aateinimesed, kes tegutsesid omakasuta.

„Vaba mees vabal maal oli ideaal siis,

laulva revolutsiooni päevadel, ja on seda tänagi. Vaba ühiskond püsib tasakaalupunktis mõttelisel teljel, mille ühes otsas on anarhiline kõikelubatavus ja teises otsas diktaatorlik politseiriik. Eesti ühiskondlikus arengus on mõnda aega olnud tajutav oht nihkuda 1990ndate alguse kõikelubatavuselt selle skaala teise äärde: elukorraldusesse, kus valitseb vali kord ja kõike jälgib „suur vend"."

Samasuguseid muremõtteid on avaldanud ka Vabariigi President oma tänavuses  iseseisvuspäeva kõnes, samuti teised lugupeetud kodanikud.

Näiteks 17. veebruari Eesti Päevalehe artiklis pealkirjaga „Hirm pärsib majandust" kirjutab vandeadvokaat Leon Glikman vastutustundetust agarusest: „Põhjendamatute kriminaalasjade menetlemine raiskab avalikke vahendeid ja pärsib ettevõtlust. [...] Sisult tölplaslike ja tõendusliku baasita kriminaalasjade tõttu on hävitatud paljude inimeste tervist, mainet ja vara. Lugupeetud inimesi on pikki aastaid põhjendamatult häbistatud, kuid avalikkuse ette ei jõua need, kes on selle taga."

24. veebruari kõnes ütles Vabariigi President: „Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest säilitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda. Majanduskriis ei saa peatada Eesti põhiseaduse kehtimist. [...] Seejuures peab opositsioonile jääma võimalus kasutada kõiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks."

Rääkides Eestis toimuvatest arengutest,

ei saa piirduda kollektiivse vastutuse jutustamise ja vaid ülemaailmsete protsesside ettetoomisega. ?leilmses finants- ja majanduskriisis on ka meile hingeliselt lähedasi ja geograafiliselt lähedalolevaid riike, mis on jõudnud pankroti äärele, näiteks Island või Läti. Kuid on ka riike, mille olukord on oluliselt lootustandvam kui Eestil. On riike, kus jagub rahalist võimekust ja intellektuaalset jõudu edasimineku kavandamiseks. Eesti on kahjuks riikide konkurentsis oma positsioone kaotamas. Seda nii majanduslikus kui ka isikuvabadusi ja riigi vaimset arengupotentsiaali puudutavas plaanis.

Väga oluline on kaitsta vaba ajakirjanduse vastutust ühiskonna ees. Vaba ajakirjandus ei ole vabadus kirjutada mida tahes. Vaba ajakirjandus peab olema eetiline, aus ja isikuvabadusi kaitsev. Ajakirjandus kui ühiskonda mõjutav, ühiskondlikke hoiakuid kujundav meedium ei tohi lamestuda kellegi tööriistaks või rahategemise masinaks.

Selletaolistest arengutest on reljeefselt kirjutanud Daniel Vaarik 12. veebruari Sirbis avaldatud artiklis „Tühi mikrofon": „Väidan, et ühel vaiksel päeval, kui keegi ei vaadanud, murdus midagi Eesti ajakirjandusväljaannetes kui ettevõtetes põhjalikult ja võib-olla ka jäädavalt. Murdus nimelt arusaam meedia ühiskondlikust rollist ning see asendus teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus. On raske leida küünilisemat elukutset kui tänane ajakirjanik Eestis, [...] keegi, kes disainib tekste, mille eesmärk on müügiedu. Ülikoolis lubati midagi hoopis muud ning see teadmine teeb inimesed mürgiseks. [...] Head kirjutajad eksisteerivad aga selles masinavärgis lihtsalt sellepärast, et nad ei sega süsteemi ja tulevad sellele isegi kasuks. [...] Nad on teatavas mõttes isegi kollaborandid, kes jätavad väljastpoolt vaatajale mulje, et ajakirjandus on alles. Kui nad lahkuksid, kukuks näilisus kiiremini kokku. [...] Kus on see ühiskondlik kangas, ühine infoväli või avalik sfäär, mis kunagi mitte väga ammuses minevikus sai muu hulgas tegelikuks tõukejõuks rahvustunnete tekkimisele ...?"

Samas anti 26. veebruaril Bonnieri preemia Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile. Otsuse teinud žüriisse kuulusid Äripäeva, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe, Postimehe, Maalehe ja Õhtulehe peatoimetajad ning EALL-i juhatuse liige Toomas Leito. Tarmo Vahter pälvis auhinna mullu 7. veebruaril Eesti Ekspressis ilmunud looga „Heiki Kranich üürib maadevahetajalt luksuskorterit" ja 30. oktoobril ilmunud looga „Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased".

Vaba Ühiskonna Liikumise käivitamisel oli üsna sümptomaatiline meie ajakirjanduse reageering. Sündmus vaikiti põhilises osas maha. Ajakirjanduse reageeringust, õigemini, vaikimisest rääkis 6. märtsi  Vikerraadio „Meediatunnis" Tarmu Tammerk:

„Aga erapooletuse teemat jätkates võtame korraks ette ka ühe konkreetse poliitilise avalduse ja vaatame, kuidas ajakirjandus seda kajastas. Ja miks just see avaldus? See avaldus sellepärast, et ta sisaldab muu hulgas ka üpris teravaid etteheiteid ajakirjanduse kallutatuse kohta. Tegemist on Vaba ?hiskonna Liikumisega. See on üks selline, vist päris-päris algusjärgus liikumine, mille sellel kolmapäeval moodustasid 12 inimest, 12 ajakirjanikku, poliitikut, teadlast, ühiskonna- ja majandustegelast.  Ning see Vaba ?hiskonna Liikumine ütles oma avalduses, et isikuvabaduste ring Eestis on ahenemas. Tehti etteheited sellele, et need, kes ei ole võimul, ei oma piisavalt võimalust oma seisukohti avalikkuses esitada ning ka võimulolijate kriitika toob sageli külge sellise n-ö rahvavaenlase märgi ja võib tekkida kasvõi teoreetilinegi oht, et võimu kritiseerijaid hakatakse võimulolijate poolt väntsutama. Avalduse tegijad ütlevad, et nad tajuvad, et isikuvabaduste ring on Eestis ahenemas ja vajab tasakaalustamist. Avaldusele on alla kirjutanud: Allan Alaküla, Peeter Ernits, Andres Kollist, Cilja Laud, Toomas Lepp, Peeter Rebane, Mailis Repš, Rein Ruutsoo, Edgar Savisaar, Ain Seppik, Ester Šank ja Rein Veidemann. Mitmete nende inimeste kohta võib öelda, et nad on seotud Keskerakonnaga, mitmed teised inimesed on otse kohe Keskerakonna tipust pärit isikud. Avalduses pühendatakse eraldi veel mitu lõiku ka ajakirjandusele, ja öeldaksegi seal nõnda, et tahame eraldi rõhutada  vaba ajakirjanduse vastutust ühiskonna ees. Ajakirjandus kui ühiskonda mõjutav ja ühiskondlikke hoiakuid kujundav meedium ei tohi lamestuda kellegi tööriistaks või rahategemise masinaks. Eestis ei tohi olla kohta avalikule õigusemõistmisele ajakirjanduse vahendusel ja kohtute kallutamisele ajakirjanduse abil. Eestis mõistab õigust vaid kohus. Kuni kohus küsimust arutab, seni ei ole eetiline veel sündimata kohtuotsusele avalikkuse kaudu mõju avaldada. See avaldus, mis, nagu kuulsite, sisaldab muu hulgas ka kriitikat ajakirjanduse aadressil, sai üpriski kasinat kajastust. Panin tähele, et avaldust refereeris näiteks Rahvusringhäälingu põhiline raadiouudiste õhtune saade „Päevakaja". Rahvusringhäälingu teleuudistes sellest juttu ei olnud, samuti mitte ka Rahvusringhäälingu uudisteportaalis. Sellest ilmusid uudised küll Postimehe internetiväljaandes ja internetiportaalis Delfi, aga see oli ka kõik. Miks ma vahepeal lugesin ette need avalduse autorid? Et anda märku sellest, et avalduse autorid on teatud poliitilise suunitlusega. Aga kui me nüüd jätaksime kõrvale selle, kes on avalduse autorid, siis ma arvan, et mitmedki inimesed Eestis leiavad, et tõepoolest mõned siin kõlanud ideed või mõtted on kindlasti sellised, mis vajaksid avalikku käsitelu, avalikku arutelu. Aga kuidas saab see avalik arutelu tekkida, kui ajakirjanduse enda kaudu taoline info ei levi? Seetõttu, hoolimata sellest, et noh mõni kriitik võib öelda, et see avaldus on võib-olla näiteks ajendatud ka tulevastest valimistest ja nii edasi, on ikkagi tegemist avaliku debati ühe osaga ja selle avalduse laiem kajastamine tuleks minu arvates kasuks just seetõttu, et ta tõstatab olulisi küsimusi, mida saab käsitleda edasi mitmetes arvamussaadetes, uudisartiklites ja mujal."

                                                                          [Siit alates 9. septembri Kesknädalas]

Üldisemate teemade juurde liikudes

tooksin esmalt tsitaadi Rein Taagepera intervjuust Priit Simsonile, mis ilmus 1. augusti Eesti Päevalehes. Simson küsib: „Kui me vaatame oma eliiti - poliitikuid, tippametnikke -, siis kas nende ettevalmistus on piisav praeguses olukorras toimetulekuks?"

Taagepera vastab: „On teatav vahe esimese ja kolmanda põlve haritlase vahel. See annab ikka tunda, et pole teise-kolmanda põlve ärimehi ja poliitikuid. On vaja iseenda loojate uuendusmeelsust, aga nende tasakaalustamiseks selliseid, kellel on võtta mitme sugupõlve harjumused ühiskonnaelus. Ma ikka võrdlen Eesti ja Soome vägede ülemjuhatajaid 1939.

Ühelt poolt Laidoner, talupoja perest, kes läks oportunistlikult vene usku. Isetehtud mees. Teiselt poolt vabahärra Mannerheim, kes võis ohvitsere oma sugupuus lugeda kes teab kui kaugele. Kui asi läheb tõsiseks, siis üks teeb kaine kaalutluse, et me ei suuda vastu pidada, ja teine teeb mitte nii kaine arvestuse, et me peame vastu pidama ka siis, kui me just nagu ei suudaks. Ime küll, tulemus on see, et ebamõistlik vastupanu annab siiski mingeid tulemusi, ja need mehed, keda Laidoner võinuks saata võitlusse, pidasid oma võitluse Saksa mundris. On ebamõistlik käituda liiga mõistlikult. Esimesele tähendusele mõistlikust käitumisest peab lisama eneseväärikuse ja moraalifaktorid. Kõik need arenevad stabiilsetes perekondades aja jooksul. Aga ilma igasuguste illusioonideta Venemaa suhtes - klähvimist on praegu kaugelt liiga palju," räägib Taagepera.

Kultuurikihi paksus, järjepidevus, esivanemate väärikus

ja rahvuslik eliit loovad rahvuse sisu. Vaba ühiskonna moodustavad vabad inimesed. Vaba ühiskonna liidritelt on põhjust oodata teatavat vaimset suurust ja riigimehe vastutust. Need peavad olema inimesed, kes pole oportunistlikud, kes ei lähtu oma otsustes omakasupüüdest.

Eriti olulised on otsused, mis mõjutavad ühiskonna stabiilsust.

Teeksin kõigepealt pisikese ekskursi meie rahvastiku- ja kodakondsuspoliitika suurte otsuste tegemise aega. Rahvusfundamentalistid ei taha tänapäeval sugugi meenutada, et kogu tolleaegse suure vastasseisu olemus seisnes selles, et nende meelest oleks Eestile hea olnud, kui kõik siinsed endise N. Liidu kodanikud oleksid olnud sunnitud võtma Vene kodakondsuse ja siis siit hulgaliselt ära sõitma.

Arvan, et esiteks selline suhtumine ei mõjutanud rändeprotsesse kuigivõrd. Teiseks oli see kahjulik Eesti riigi elanike konsolideerimisele. Ja kolmandaks, selline kodakondsuse määratlemine oleks, piltlikult öeldes, viinud Vene riigi ehitamisele Eesti riigi sisse. Isegi pärast läinud aasta augustis toimunud Gruusia sündmusi, kus oma kodanike kaitsmise vajadus kujunes konflikti olemuse selgitamisel üheks Venemaa põhiargumendiks, ei ole minu tookordsed oponendid nõus oma strateegilises mõtlemises esinenud vägagi põhimõttelisi ja otse Eesti riiklikku julgeolekut kujundavaid vigu tunnistama. Ja nii kuis omal ajal, nii saab tänagi sellise poliitikaga kenasti valimistel hääli lantida.

Veel kaks näidet,

mis mulle rohkem korda läinud. Esiteks: Pronkssõduri äraviimise lubaduse seadmine valimispropaganda etteotsa. See omakasule ja mitte riigi seesmisele stabiilsusele suunatud samm oli propagandistlikult ja oportunistlikult hästi läbi mõeldud ja lisas lubajatele viimastel Riigikogu valimistel hääli.

Edu tagas võimu ja lõi võimaluse, juba väljalubatuna tekitas sundkäiguna ka kohustuse, Pronkssõdur ruttu ära viia. Meest sõnast, härga sarvest ikkagi. Äraviimisoperatsioon ise korraldati aga nii, et segipekstud Tallinna kesklinna võis küll korda teha ja miljonid kuludesse kanda, aga rahvusvahelist kahju ja Eesti ühiskonda löödud lõhet parandame veel pikalt. Omakasupüüdlik maailmavaade andis siin, tõsi küll, lühiajaliselt, eriliselt hea tulemuse. Reformierakonna populaarsus oli pronksiööde järel mõne aja jooksul kaugelt üle 50%. Hinnaks nõrgestatud Eesti maine ja seesmine stabiilsus.

Vabas ühiskonnas nii ei saa. Vaba ühiskonna liidriteks ei kõlba inimesed, kes sedaviisi käituvad.

Teine näide

minu jaoks on, kuidas ja millise Vabadussõja-samba me saime. Vägisi ja ühiskonna enamharitud osa kuulamata; võimulolijate jõuga peale pressitud, kunstiliselt nõrk, semiootiliselt vastuvõtmatu tehniline rajatis, mis isegi oma tehniliselt tasemelt on küsitav. Kord klaasplokid punased, kord lambid kustunud. Teutooni ehk Saksa ordurist Eesti vabaduse põhilisel sümbolil? Tänane Eesti riik oleks justkui saksa ristid ja venevastane viha! Ometi on meil siinsamas Vabaduse väljakul jahmatav eepiline leid, mida mälestusmärgiks kujundada: kalurid ja pringlikütid, meie esivanemad, kes siinsamas 5000 aastat tagasi oma lõkkeplatsi pidasid ja pringleid küpsetasid.

Krista Kodrese sõnadega: „Minu silmis kipub võidusammas juba ammu diskrediteerima olulist ajaloosündmust ja aadet, mille jaoks teda püstitatakse. [...] Vabaduse väljakule oleks võinud kerkida midagi, mis on nii monument kui ka elamuslik kunstiteos. Praegu seisab seal aga küll paljude rahvustunnet puudutav, kuid ebasobivast materjalist liiga suur ja kohmakas sammas, mille totalitaarsüsteemidelt laenatud visuaalne keel signaliseerib pealegi seda, millega suur osa meist end siiski samastada ei saa."

Oportunismist vabas ühiskonnas oleks sellise prohmaka tekkimise tõenäosus oluliselt pisem olnud.

On läinud nii,

et mõlema samba loos kujunes juhtivaks täidesaatjaks meie praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo. Kui rääkida vaimsetest liidritest, inimestest, kes leiavad, nagu Taagepera kirjutab, et „me peame vastu pidama ka siis, kui me just nagu ei suudaks", siis on ängistav, et kahekordseks n-ö „sambameheks" on mees, kes on õnnistatud selge peaga, saanud korraliku hariduse, kes on kahel korral valitud Tartu Ülikooli rektoriks, on  valitud akadeemikuks. Ainus doktorikraadiga inimene meie praeguses valitsuses. Kõigi näitajate kohaselt sobiv mees riigi tasemel eeskõndijaks.

Häältepüüdmine sammaste abil on ehk omakasu silmas pidava oportunisti seisukohalt isegi mõistlik. Kaugemas vaates ja riigi seisukohalt veelkord Taagepera sõnadega: „On ebamõistlik käituda liiga mõistlikult. Esimesele tähendusele mõistlikust käitumisest peab lisama eneseväärikuse ja moraalifaktorid."

Riigimeeste väärikuse tekkimine on protsess

Taagepera lõpetab eespool tsiteeritud lõigu nii: „Aga ilma igasuguste illusioonideta Venemaa suhtes - klähvimist on praegu kaugelt liiga palju."

Muidugi, Eesti riiklik ja ajakirjanduslik eliit käitub nii, justkui poleks me ikka veel iseseisev riik, nagu me oleks justkui Vene impeeriumi osa, Lennart Meri terminites - oblast. Rahutu, keskvõimuga kraaklev ja kogu aeg midagi tõestada püüdev oblast. Väärika ja teatavat distantsi hoidva naabri, vaba inimese vaimsust selles hoiakus pole. Põhjuseks oportunism, omakasupüüdlik maailmavaade riigimehe ja vaba inimese vaate asemel.

Eesti huvidest lähtuvalt ja Venemaaga otse või kaude seotuna teeksin kolme asja.

Esiteks, käituksin Venemaa suunal nagu naaber: heatahtlikult ja teatava distantsiga, naabri sisemise pereelu suhtes üsna tolerantselt. Teiseks, tänaksin Eesti riigi poolt neid halli passiga Eesti elanikke, kes keerulistel aegadel ei võtnud Venemaa kodakondsust, vaid leppisid selle staatuse ja nende dokumentidega, milliste andmises suudeti lõpuks Riigikogus kokku leppida. Nüüd võiks pakkuda nendele inimestele kodakondsust. Loodetavasti nad ikka soovivad seda. Ja kolmandaks, hakkaks Euroopa Liidus toetama viisavabadust Venemaaga. Muidugi koos tagasivõtulepingu ja korraliku passisüsteemiga ning pariteetse, läbimõeldud lepingu alusel. See tähendab, et kui Venemaa kodanik saab peale Narva piirikontrolli vabalt Portugali, Gibraltarile või Küprosele sõita, siis Euroopa Liidu kodanik peab saama sama vabalt sõita Kamtšatkale, Tšuktšimaale või Vladivostokki. Kui meie sooviks on, et Venemaa oleks rohkem „nii kui Euroopa", siis on vastastikune viisavabadus kindlasti üks tegureid, mis sellele kaasa aitaks. Inimestevahelised otsesuhted, vabam liikumine, naabrite parem tundmine, ühiste väärtuste tajumine, ühiste mälestuste omamine aitavad pingeid maandada ja ühist tulevikku kindlustada.

Vaba ühiskond vajab oportunismist vabu juhte. Vajab võitja suuremeelsust. Vajab riigimehi.

Meil on õnneks olemas kiht inimesi, kes on oma tegudega tõestanud, et neid käivitav mootor polnud omakasu, vaid aade. Need on inimesed, kes olid kandvad jõud laulva revolutsiooni päevil. Tänapäeval, laulvast revolutsioonist inimpõlve kaugusel moodustaksid needsamad inimesed  uue ja elukogenenuma, teise otsustajate põlvkonna.

On aeg samu väärtusi kandvate noorte ja vanade liidrite poliitikasse tagasi tulekuks.

ANDRES KOLLIST,  Vaba Ühiskonna Liikumise algataja

[esiletõste]

ANDRES KOLLIST: Tänane Eesti riik oleks justkui saksa ristid ja venevastane viha!

Jaga |