I have a fear! ehk – mul on hirm

Seejuures ma ei evi (ei saagi evida!) mingit autentset teavet nn kollasest pressist ega internetiportaalidest. Püüan lähtuda sellest n-ö tavapressist, mis on mulle kättesaadav (Postimees, Eesti Ekspress, Rahvusringhääling).

Ja kujutate ette – see piskugi suudab mulle hirmu peale ajada, kui üritan tulevikku vaadata. Toosama nn kvaliteetajakirjandus, mis just külvab seemet igatmasti kollase meediamassi tärkamiseks, vohamiseks ja õitsemiseks. Võib-olla olen nõrganärviline ja kindlasti pisut liialdan, kuid oma järeldustes ei kahtle põrmugi.

Mõelgem ajaloole! 

Kuhu on kadunud võime mõelda masendavatele seikadele meie mitte väga kaugest ajaloost? Kas tuletada meelde, mida tegime üksteisele aastail 1940/41, 1944, 1948/49 jne? Okupandid okupantideks, kuid põhiliselt olime meie ise, kes oma käed verega määrisime justkui ideoloogiliste ja sotsiaalsete vastaste kallal (välja arvatud ehk 1941. a küüditamised, kui okupantide kasutada oli meie täiuslik arhiiv).

Kas konjunktuurselt paindlik „vaba“ ajakirjandus ei kultiveeri põldu mürgise Sosnovski karuputke vohamiseks, mitte aga rahvast ühendava ja toitva leivavilja jaoks?

Mina ning teised ausalt oma peret ja rahvast teeninud „okupantide käsilased“ kaome peagi (või olemegi juba kadunud). ?nne siis uute objektide vaenamiseks ja sildistamiseks ning nende kallal õelutsemiseks! Hoidku aga kõrgeim vaim niisuguste aegade eest, kui siltide alt taas laipu loendama hakatakse!

Jumal hoidku, ärge nüüd arvake, et ma olen kriitika vastu! Ei, taunin argumenteerimata, n-ö lambist võetud kriitikat, rahvast lõhestavalt ette võetavat sildistamist kriitika sildi all.

?heks õudsemaks asjaks, mis kriitika maski varjus leheveergudele on ilmunud, tuleb kahtlemata pidada määratlust „punased professorid“ elik „reeturid“ ja „Kremli käsilased“.

Samuti tahaksin küsida paljudelt kirjatsuradelt ja ka poliitikutelt: kes on need, kes nostalgitsevad nõukogude korda taga igatsedes? Kui palju neid on? Mitme käe näppe läheb vaja, et neid üles lugeda? Ja kas faktide nentimine on nostalgia? Kas tõsiasjad vajavad tsenseerimist, nagu nüüd otse või vihjamisi moeks on saanud?

Aus töö on alati austust väärt 

Aus ja auväärne töö oli, on ja jääb ausaks ja auväärseks ükskõik missuguse ühiskonnakorra ajal. Aga kindlasti mõistame hukka need, kelle töö ei pälvi aususe pitserit.

Vanemate ja keskealiste põlvkond mäletab, missugune oht oli sattuda KGB nuhi vaatevälja. Isegi olen oma avameelse suuvärgi pärast vähemalt viiel korral avalikult tunda saanud, mis see tähendas.  Ei vaidle vastu - kriminalistika ja riigikaitse seisukohalt on ka nuhi, koputaja, kituja (moekas sõna täna!), luuraja (soliidsem variant!) töö hädavajalik (mõistagi – „õigel“ poolel). Kurioosum seisneb selles, et meil sõnavabadust troonitippu tõstev ja samas inimese head nime porri trampiv ajakirjandusseltskond on enda iidolametiks tõstnud nuhi kutse. Ei mõista, miks see nii on. Kas toimivad KGB võimutsemise ajal sel moel lisapajukit teeninute muteerunud geenid või väärastunud arusaam kodanikukohusest ja uudishimust? Igaks juhuks soovitaksin mõnel pressibossil oma toimetusele otsa vaadata ja nentida: näha on kolme-nelja ajakirjanikku, trobikonda „käestsöövaid leelotajaid“ ja teist niipalju nuhke.

Kui vanasti pidid end hoidma KGB eest, siis nüüd hoia nokk kinni n-ö meedia ees. Veel mõni aeg tagasi mõtlesin, et see veidrus annab klaarida „vahetuskaupa“ tehes – kui lehenuhid palganappuses sipelnud „uurijateks-prokurörideks“ konverteerida. Efekt missugune! Press ei kaotaks midagi, sest too „lasteaia vanem rühm“ on täna ka üsna sõnakas, kenad tüdrukud pealegi.

Ohtlikult laia profiiliga sulerüütlid 

Paraku andis aeg arutust ja tõdemuse tõelisest fiaskost, mis ülepea tabaks õigusemõistmist. Nood sulerüütlid on endasse assimileerinud nii nuhi, jälitaja, uurija ja prokuröri kui ka kohtuniku rolli. Sel juhul tuleks ju kõik seadustikud ümber teha. Meie seadusepügalate uuendajate käes oleks see käkitegu.

Kuid ajakirjanduslike assimilatsioonitegelinskite puhul teeb mind eriti ärevaks, et nad on leheveergudele tarinud sellise, meile senini tundmatu nähtuse nagu seda on nuhkide nuhid – kriminaalmenetluses ametlikult leiba teenivad isendid. Ja see sunnib mind küsima: kuipalju makstakse säherdustele „õiguskaitsjatele“ – lekitajatele-allikatele? Miks mul – meil kõigil! – ei peaks olema hirm fantastilisi kriminaaldraamasid kokku klopsiva kamba võimuletrügimise ees? Tõsi jah, see pidavat olema uuriv ajakirjandus, meie establishment-ajakirjandus.

Kuivõrd ma ei usu, et niisugused taunitavad nähtused kaoksid, jään huviga ootama kirjutisi hr Burkhardti ja reformerite ladviku tehingust ja selle uurimise salvestustest. Ikkagi 1,5 miljonit eurot! Või piirdub see salvestis ainsa sõnaga „Jama!“?

Meedia võimuorganiks? 

Mind teeb ärevaks teatud meediaringkondade iha end riigi põhiseaduslike võimuorganitega ühele pulgale upitada. Alles hiljuti võisime üllatusega lugeda, et ajakirjandus ja prokuratuur olevat samavõrdsed institutsioonid.

Arukas inimene kahtlustaks kohe, et tegemist on tõsise ajukahjustuse küüsis vaevleva tegelasega, kelle äraspidine ulme on küljendaja näpuvea tõttu leheveergudele sattunud. Aga pole see nii mitte! Mõni isik on tõepoolest omaks võtnud arusaama, et lugupidamisest ja usaldusest ajakirjanduse kohta kasutatud termin „neljas võim“ tähendab tõepoolest võimu, ent mitte neljandat, vaid esimest, teist ja kolmandat kokku.

Jahmatava ilmekusega tuli see ilmsiks Postimehe asepeatoimetaja Kalle Muuli väljaütlemistest raadiosaates „Olukorrast riigis“. (Sestap olen sunnitud ta välja arvama 2007. aasta 14. veebruari Kesknädalas avaldatud „poliitbüroost“, mille panin kokku enda arvates arukatest, kuigi mulle vastukarva mõtlevatest subjektidest.) Nüüd sai selgeks: ta on „börsiettevõtte“ hääletoru, kes mitte ainult oma bosse, vaid kogunisti ka oma toimetust tahab parlamendist kõrgemale seada. (Tollesse „poliitbüroosse“ pakuksin asemele meie lugupeetava Figaro – kõike teadva ja kõikjale jõudva ärimehe Rein Kilgi.)

Kes siis täna tegelikult valitsevad ajakirjandust ja selle kaudu meie riiki? Otsustage ise.

Kus kulgeb sõnavabaduse piir? 

Mul on kogu aeg olnud kõhe tunne, teades, et meie n-ö suurt ajakirjandust üsna vähe loksutavad tõepoolest üllad ideed neist väärtustest (väga käibiv moesõna!), mis muide on kirja pandud ka meie põhiseaduses. Või nendiksime viisakamalt: üsna paljud neist väärtustest. Siinjuures peatun vaid inimõiguste valda kuuluval sõnavabadusel pro ajakirjandusvabadusel.

Et vene ajal sõnavabadusest üleüldse mõeldagi ei saanud, on siililegi selge. ?ärmisel juhul võisid südant puistata abikaasale (kui olid kindel, et tal armukest pole!). Lastele enam ei söandanud – eks pane sa lapsesuu kinni vales kohas häält tegemast... Nüüd võid nõrkemiseni sisehäält kuuldavale tuua , tavaelus juriidilise ja eetilise korrektsuse piirini. Räägitakse, et küberruumis, anonüümselt isegi üle selle piirjoone.

Kui see, paraku paljudele kättesaamatu ruum üldse kõrvale jätta, siis sõnavabaduse kasutamine meenutab suuresti „purkipeeretamist“. (Vabandust, et kasutan siin kunagise tippadvokaadi Lurje väljendit peaaegu pool sajandit tagasi toimunud kohtuprotsessilt, mille osaline olin.) Kus veel võiksin oma südamehäält kuuldavale tuua? ?ues, kõrtsis (võib-olla?), tänaval (kahtlane; eriti kui on häälekaid mõttekaaslasi)...

Minu arusaama järgi peaks mõiste „sõnavabadus“ tähendama kahte: et keegi ei aja tühja loba, vaid esitab oma veendumusi argumenteeritult, ja et ta saab oma seisukohtadele sama tõsiseid vastu- või pooltväiteid, avab diskussiooni. Muidu toodaks sõnavabadus ainult „Lurje efekti“!

Abiks peaks küllap olema ajakirjandus oma vabadusega, kujutades endast erinevate arvamuste ja ideede, ka erisuguste ideoloogiate, võistlemise areeni. Kas meie ajakirjandus on seda? Naerukoht! Meie press väetab enamasti mitte vabaduse, vaid eiramise põldu, kus õitsevad põhistamatult ilkuv ärapanemine ja mahavaikimine. Ning toidab oma „börsi“, s.o rahaideoloogiat teenivat vaikimisvabadust, mille kirjutavad ette kukruomanike poolt kilbikandjateks tõstetud poliitikud.

Olen peaaegu 100-protsendiliselt nõus sotsioloog Andrus Saare väitega, et meil ei ole olemas opositsioonilist ajakirjandust. Kuid teen seda paari mööndusega. Esiteks, meil ei ole juba üle aastakümne ka n-ö koalitsioonilist ajakirjandust, vaid on kahe partei meedia, mis varjamatult ründab kaht teist suurt erakonda, olgu need siis opositsioonis või koalitsioonis. Teiseks, Teie ees olev ajaleht on siiski ju olemas, kuid ümbritsetud lausa hermeetilisest vaikimismüürist, nii et isegi SOS-signaalid ei näi kostvat kusagile. Tegelikult neid ohuosutusi ikka kostab, kuid nad jäävad kirja-, sõna- ja pildipildis igasuguse vastukajata.

Säärane ongi meie meedia sõnatu sõnavabadus!

Kes toob lagedale tõe? 

Eriti masendab mind tõsiasi, et kui tahan saada tõest pilti Eestis toimuvast, pean telerinuppu keerama PBK lainele – nagu kunagi sai kikitatud kõrvu „Ameerika Häält“ või „Vaba Euroopat“ eetrimürast otsides.

Kui me poleks Kesknädala lugejad, jääks meil teadmata hulk olulist infot Eestimaal sündinust ja sündivast. Muide, just seetõttu ootan Kalev Meedia küpsemist.

Mind niivõrd ei hirmuta, kuivõrd teevad kurvaks eliitpressi läbinähtavad, naeruväärselt kohmakad katsed endale objektiivsusmainet külge kleepida. Kehvavõitu liim – mainesildid ei jää pidama! Pigem meenutavad need ponnistused lapsepõlves mängitud peitust või kükakulli, mingi opera buffa etendamist. Mäng on küll kõva, kuigi seda püütakse peita kulisside taha. Egas muidu meedia marionettshefid nii üksmeelselt poleks ambrasuurile viskunud, kui neid poliitilises kallutatuses süüdistati (muide, seda tehti ilmaaegu, sest nad on oma asja ajades äkkepulkadena püsti olnud). Või nüüd, kui hakkas lendama nooli süütuse presumptsiooni eiramise pihta?

Nad on üldse väga valvsad oma leivaisade renomee pärgamisel. Küllap seetõttu üllatatigi meid uudistega Postimehe toimetuses toimunud kaadri väljavahetamistest või mõnetisest Rahvusringhäälingu eetri kosmeetikast.

Mis mängud need on? 

Olen pikka aega imestanud, mis varjuteatrit etendavad Kuku raadio „Keskpäevatunni“ stamm-etlejad. Et nad Keskerakonda sõimavad, on ootuspärane ja normaalne. Aga mida peaks tähendama see vihje-, intriigi- ja insinuatsiooniküllane virvarr, veiderdav ja justkui erudeeritud toonil esitatav sõnavaht, mida saatejuht enamasti ei suuda hallata?

Puhuti pole ma päris veendunud, et Rahvusringhääling on otsustanud maksumaksja raha mõistlikult kulutada pseudoküsitluste mängimiseks. Eriti veel hämmastavalt lolle küsimusi esitades ning neile sisutühje vastuseid saades. See pole enam peitusemäng, vaid ettemääratud ruudustikus keksumäng.

Lõpuks, mulle ajab tõepoolest hirmu nahka teadmine, et Eestis on infarkte seitse korda enam kui Prantsusmaal. Enesetappudest, joomarlusest ning Eesti Nokiast (kurjategijate ja prostituutide ekspordist) rääkimata.

Mind huvitaks väga, kui suure osa infarktidest ja insultidest ning muudest stressi tingitud paljudest tõbedest tuleks enda arvele kirjutada Eesti meedial. Oletatavasti pole säärast rehnutit keegi pidanud ega hakkagi pidama. Aga mõtlemiskoht siin kindlasti on.

Ammuks see oli, kui advokatuurijuht Aivar Pilv nentis praktikale tuginedes, et pressis on üsna paljudele inimestele liiga tehtud. Missuguste tagajärgedega kõik on toimunud, eks see sõltu ju iga inimese valulävest. Samuti ka omaste, sõprade, kolleegide ja äripartnerite arukusest ja empaatiavõimest.

Raske on ette kujutada, mis tunne võib olla inimesel, kui ta leiab ennast koos oma pildiga ajalehe esiküljelt või AK alguslõigust (kommertskanalite eeskujul!), süüdistatuna mingis sündinud või väljamõeldud patus. Kindlapeale on see väga sant tunne! Ja üldse ma hästi ei taipa, kuidas kohati üsna absurdini tõlgendatud isikuandmete kaitse seadus inimest kaitseb? Et kui on avalik huvi, siis nagu ei kaitseks? Aga kas mõne nuhkajakirjaniku huvi on ka avalik huvi või pole seda mitte? Pressipildi järgi tundub, et on aga küll...

Skandaal müüb, mis tähendab vastavalt meie riigi tänasele poliitikale, et kõik siinilmas on turg ja konkurents. Peaasi, et ei tikutaks valesse „õige mehe kotta“.

Kõhklemisi tunnistan: ma pole päris veendunud, et näiteks vaimuvaene ja lällav „?rapanija“ ja mõni teine saade mõjuks rahva tervisele kuigi positiivselt. Juba nende nn formaat ei võimalda juhindumist iidsest kuldreeglist audiatur et altera pars (kuulakem ära ka vastaspool).

Muide, mõtlesin tükk aega: mida oleksin teinud Hundisilma talu pererahva asemel olukorras, mida kogemata nägin 24. veebruaril filmitud Kanal 2 saatelõigus? Ingellik kannatlikkus peab küll olema prominentidel! Kardan väga, et mina võinuksin värava taga ilkuvale tatikale (sorry!) kõvasti haiget teha.

AHTO VESMES, kolumnist

[fototekst]    SISSETUNGIJAD: Skandaali- ja reitingujahil tallab meie meedia jalge alla kõik hea tooni reeglid, rääkimata ajakirjanduse hammaste vahele jäänute aust ja väärikusest.

Jaga |