Tsiviilkaitse hädaolukorrast

RAIK SAART

KE Volikogu korrakaitsekomisjoni esimees

TIIT KIVIKAS

KE Volikogu riigikaitsekomisjoni esimees

Esimese Eesti Vabariigi ajal moodustati 1936. aastal Kodanlik Õhukaitse, mille ülesanneteks olid õhurünnakukahjude vältimine ja elanikkonna ettevalmistamine võimalike õhurünnakute puhuks. Elanikud pidid oskama ennast kaitsta ja teisi abistada, korda hoida ja majandustegevust jätkata, purustusi likvideerida ja esmaabi anda. Riigiteenijatel ja kooliõpetajatel tuli õhukaitse valdkonna tundmaõppimiseks läbi teha kohustuslikud eksamid.

Õhukaitseteenistus jagunes kohustuslikuks, kuhu pidid kuuluma isikud vanuses 15–60 aastat, ja vabatahtlikuks. Vabatahtlikud kuulusid Õhukaitseliitu, mis tehti 1938. aastal. Seega elanikkonna kaitseks lõi Eesti riik süsteemi. 1940. aastal Kodanlik Õhukaitse muudeti Kohalikuks Õhukaitseks ja 1961. aastal sai sellest Tsiviilkaitse.

Taasiseseisvumise järel jäi uute poliitiliste juhtide jaoks tsiviilkaitse paljude teiste oluliste küsimuste kõrval pisut tahaplaanile. Eestis vajab arendamist süsteem, mis kriisi puhkemisel tegeleks elanikkonna kaitsega, tootmise ja transpordi tagamisega, purustuste likvideerimisega, vigastatutele meditsiinilise abi andmisega. Alles nüüd räägitakse võimalikust evakueerimise vajadusest; ainult et kuhu ja kuidas, seda ei tea keegi.

Lihtsustatult – riigikaitsesüsteem, toonitame: süsteem, moodustub kolmest tasandist. Esimene on operatiivses valmisolekus olevatest jõududest ehk siis neist, kes ohtliku olukorra tekkimisel otsekohe reageerima peavad. Sündmustele Päästeteenistuse ning Politsei ja Piirivalve vastutusalas reageerivad need ametnikud, kes on tööl. Juurde on võimalik kutsuda ka vaba vahetuse ametnikke. Rohkem ei kedagi.

 Edasi peaks kaasatama juba reserviste, ehk siis neid isikuid, kellest on moodustatud reservjõud. Nemad peavadki moodustama riigikaitse teise tasandi. Taasiseseisvusaja alguses moodustatigi Siseministeeriumi haldusalas Sisekaitse Operatiivrügement, mis pidi ette valmistama reservjõude korra ja turvalisuse tagamiseks, ja kolm Päästekompaniid päästjate abistamiseks päästesündmustel.

Kõik need üksused komplekteeriti ajateenijatest ja asusid kasarmutes; neil olid oma varustus, logistika, side ja loomulikult ka ettevalmistatud ohvitserkond. Seega oli loodud süsteem.

Ent mõned aastad hiljem kõik see likvideeriti. Nii rügement kui ka kompaniid saadeti laiali. Konkurentsis ajateenijate ja riigieelarve jaotamisel läks jäme ots Kaitseministeeriumi kätte ning Siseministeeriumile jäid tühjad pihud.

Kahtlemata on sõjaline kaitse olnud prioriteet ka tänastes vaidlustes. Näiteks saaks sisekaitset arendada ajateenistusest kõrvalejäänud noormeeste arvel. See vajab süsteemi ja raha. Ja tarku otsuseid.

Kahjuks reservsüsteemi alles ei jäetud. Et reservjõude ikkagi on vaja, asuti lootma vabatahtlikele.

Politseis abipolitseinikele ja päästeteenistuses vabatahtlikele päästjatele. Kaitseliidu ülema kindralmajor Meelis Kiili sõnade kohaselt tahetakse näha vabatahtlikes „hõbekuuli“, mis kõikide raskuste ja ohtudega toime tuleb. Vabatahtlikud on abijõud ega saagi kanda riigi ülesandeid. Samas on tõde see, et vabatahtlikud või mitte – ikkagi kaitseliitlased on need, kes vabast ajast harjutavad ja mobiliseeritakse ikka ju koos elukutselistega.

Riigikaitse kolmandaks komponendiks on tsiviilkaitse, mis peab kriisiolukorras tagama tagala organiseeritud toimimise.

Tsiviilkaitse hõlmab endas nii kodanikukaitset kui ka nüüd moodsat mõistet – elanikkonna kaitset. Need kõik on tsiviilkaitse erinevad tahud. Ja on veel muudki, mille oleme uljalt kõrvale heitnud. Näiteks varjendite süsteem, elanikkonna informeerimine ja häiresüsteem, inimeste ettevalmistamine esmaabi osutamiseks, riiklike varude süsteem, põgenike elu korraldamine, valve ja esmaabi korraldamine, töödeks võimeline abiteenistus jne.

Tsiviilkaitsega ei tegele süsteemselt mitte keegi.

Aseainena on välja pakutud hädaolukordade lahendamise korda. Selleks on olemas omaette seadus, mille viimane redaktsioon jõustus käesoleva aasta 1. juulil. Seaduses on justkui kõik lahti kirjutatud: kes millegi eest vastutab, kes koordineerib ja kes juhib, kellel on õigused ja kellel kohustused. Muidugi pole selles seaduses midagi kirjas pädevusest ehk siis oskuste vajalikkusest.

Ainult et kuskohalt võetakse need inimesed, tehnika ja varud ning juhid, kes vajalike tööde korraldamisega toime tulevad? Loodetavasti tehnika saadakse koormistega ja koostöös erasektoriga.

Samas võib küll taotleda ettevõtete ja asutuste abi, aga see kõik võtab aega. Hädaolukorras on aga aeg üks kõige kriitilisem tegur. Viivitada ei tohi. Hakata hädaolukorras looma juhtimiskesksusi, otsima inimesi töökohustuse täitmiseks, varustada neid vajalike töövahenditega ja õpetada neid töid õigesti tegema – see on ülimalt keeruline. Paraku ei ole ka neid, kes seda õpetamist suudaksid läbi viia. Elu on näidanud, et kriisi puhul ei suuda tavaolukorras head ametnikud siiski kuidagi hakkama saada neile ootamatult täita antud ülesannetega. Sest nad ei tea, mida teha, kuidas teha, millal teha, ja nad kardavad vastutust.

Soovitatakse korraldada rohkem õppusi.

Õppus on õppus, kuid reaalses kriisiolukorras pole midagi ette kirjutatud. Sündmused arenevad kiiresti, tekivad tõrked, ei tööta side, tehnika laguneb kõige ebasobivamal hetkel ning remondivõimalused puuduvad. Ülemused esitavad segavaid nõudmisi ja alluvad ei saa aru, mida nad peavad tegema. Loomulikult ei suuda igapäevarutiiniga harjunud ametnik uues olukorras kohe kohaneda.

Siis peabki ametkondadele ja omavalitsustele appi tulema tsiviilkaitse. Süsteem, mille käsutuses on varjupaigad (varjendeid me niikuinii ehitada ei suuda) ja neid teenindav personal; toitlustamise, tervishoiu, isikute arvestamise teenistus. Süsteem, mis suudab lahendada transpordiprobleeme, evakuatsiooniküsimusi ja evakueeritavate majutamisega seotut; võtab valve alla elanikest tühjenenud elamupiirkonnad; tegeleb tuleohutuse ja esmaabimeditsiiniga; korraldab haridus- ja tervishoiuasutuste evakueerimist; tegeleb liiklusohutuse probleemidega; hoiab ära kaosest tekkida võivaid kahjusid.

Omaette teema on majandustegevuse tagamisele kaasaaitamine, varustusprobleemid, abitööde korraldamine jm.

Kordame üle: tegemist on süsteemiga, mis on ette valmistatud kriisiolukorras toimimiseks.

Aga kas meil tsiviilkaitset üldse vaja läheb?

Keegi ei tea, kas selliseid halbu olukordi ette tuleb, kus on vaja teha suuri pingutusi, et normaalset elukeskkonda tagada. Siiani on ju Päästeamet ja PPA meie füüsilise turvalisuse taganud; kiirabi jõuab tavaliselt ikka tõsiste appikutsete puhul kohale. Uputusi tegelikult ei ole, kui mõnikord põlvekõrguselt sügavad lombid välja arvata. Eestis vulkaane ei ole, maa ei värise, kuumalained meid ei ohusta, vahel tuiskab, aga sedagi harva. Pommionu, kes Lasnamäel maju õhku laskis, istub nüüd vanglas; muid varinguid pole ette tulnud. Tulekahjusid ju on, aga ka nende arv väheneb. Kuival ajal põleb vahel mets, aga sedagi mitte eriti ulatuslikult. Ja võimaliku laeva- või lennuõnnetuse vastu tsiviilkaitsega niikuinii ei saa.

Põgenikeküsimus on poliitilise tagapõhjaga ja terroriohtu Eestis karta ei ole. Nii vähemalt väidab KAPO.

Vaenlase vastu kaitseb meid NATO. Kas meil on siis vaja teha ennetavaid kulutusi? Pigem oleme ratsionaalsed ja tegeleme sellega, mis meil hädapäraselt korrastamist vajab. Selline arutelu on loogiline niikaua, kuni midagi tõsist ei ole juhtunud. Siis aga avastame, et me pole sellisteks katsumusteks valmis. (Ka kaitseväge poleks ju vaja ülal pidada niikaua kuni sõda ei ole. Eks siis vaatame, kuidas toime tulla. Milleks praegu kaitsekulutusi teha?)

Kokkuvõtteks.

Selleks, et häda- ja kriisiolukordadega võimalikult tulemuslikult hakkama saada, tuleb luua reageerimiseks vajalik süsteem. Meiegipärast kasvõi nii, kui 1936. aastal seda tehti. Me ei väida, et selleks peab hirmsaid kulutusi tegema.

Ent kogu süsteem vajab eelkõige asjatundlikku läbimõtlemist, ja alles siis tegemist.

Lõpetuseks küsime: Kas selle artikli lugeja teab, kuhu tal on võimalik varjuda, kui kodus olla enam ei saa; või kuhu rutata evakuatsiooni väljakuulutamise korral? Või kes on see isik, kellega ta saab neis küsimustes kontakteeruda? Küsimusi on palju, aga vastuseid ei ole.

[fotoallkiri]   Peaminister 9. detsembril külastamas reservväelaste õppust „Okas 2017".

Jaga |