Eesti riigi suurim rikkus - tublid inimesed

Eesti Vabariik ei ole iseenesestmõistetav. Minu põlvkonnakaaslased võiksid rohkem meie riiki ja selle vabaduse eest võitlejaid austada ning oma ajalugu tunda. Meie riigile on olnud antud kaks võimalust. Selle, uue imelise võimalusega, oleme suutnud hästi hakkama saada ning Eesti ja eestlus püsivad. Meie riik ja rahvas on välja teeninud oma koha mitte ainult siin Läänemere kallastel, vaid kogu maailmas.

Meie, Eesti rahvas, oleme ju ise need, kes peavad selle eest hoolitsema, et jõuaksime ühiste eesmärkideni, milleks on toetav riik, turvaline elukeskkond, kõrged palgad ja pensionid, hea arstiabi jm. Ajal, mil oranžid rongid tõstavad kiirust ühest geograafilisest punktist teise sõitmisel, aga tundub, et üldine hoog riigis kipub langema. Justkui hakkaksime juba jaama jõudma, kuigi tegelikult on soovitud sihtpunkt veel kaugel.

Paljud vajalikud reformid ja head mõtted on jäänud paraku aastate taha. Ajad muutuvad ja maailm on pidevas arengus. Väikesena suurte seas püüame eelkäijate sammudega meiegi kaasas käia ja nii mõnigi kord näitame teistele hoopis ise teed. Nendel kordadel võime enda üle eriliselt uhked olla. Ühemiljonilise rahva jaoks ei ole see kerge ülesanne ning takistusi on tema teele jätkunud

Meie riigi praegustest probleemidest on olulisim väljaränne ning sellest tulenev töö- ja tööjõupuudus. Viimane on kasvanud ettevõtjate arvates lausa nii suureks, et on aeg importida võõrtööjõudu. Loomulikult toob selline plaan kartuse ja valusa okka südamesse, sest nii asendatakse Eestist lahkujad, kes siinmail üles kasvanud ja koolitust saanud, uute ja võõrastega. Inimesi lahkub liiga palju, ning minejateks pole enam vaid usinasti soome keelt tudeerivad arstitudengid.

Põhjusi, miks minnakse, on erinevaid. On neid, kellele ei meeldi siinne kliima ning kes soovivad rohkem päikest ja helesinist merd oma ellu. On neid, kes näevad, et Eesti jääb neile oma unistuste püüdmiseks liiga väikeseks. Kuid eelkõige on neid, kes soovivad paremat palka ja seeläbi kergemat elu mujal. Arvan aga, et meie riigi suurim vara on tublid inimesed, mitte aga neljarealised maanteed ja nobedad rongid.

Liiga palju on meie poliitikas ja üleüldse elus ärapanemist, musta ja valget ilma hallide varjunditeta ning meie-teie-mentaliteeti. Selle asemel, et tegelda sisuliste asjadega, heideldakse tihtipeale hoopis reitingupunktide nimel. Selline võitlus ei vii meid edasi.

Kui suured eesmärgid kaovad, kasvab rohtu ka kooskäidud rada. Ometi on ühiseid mõtteid ja tegusid hetkel just eriti vaja, sest meil on palju suuri ja vajalikke eesmärke. Meie majandus seisab paigal, noored kaovad, iive on negatiivne - see kõik peab muutuma.

Usun, et koos saame hakkama, kuid eks selleks on vaja kõigi tahet ja rohkem üksteisemõistmist. Aeg on enam arutada sisulisi küsimusi ja vähem püüda tuult. Samuti on käes aeg selleks, et võidaksid kõige paremini argumenteeritud mõtted, mitte tagatubade kõige valjemad sahinad.

Meie esiisad ja tulevased põlved ning Eesti riik ja kaunis eesti keel väärivad meie pingutusi. Ärme tee ennast rohkem maha kui me väärt oleme, ärme näe vaid negatiivsust ning üksnes musta ja valget! Nähkem hoopis võimalusi, eri värve ja seda, mida head oleme saavutanud ja mis veel paremat ootab meid ees.

Soovin meile kõigile ja meie riigile ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!

KESKMÕTE: Meie esiisad ja tulevased põlved ning Eesti riik ja meie kaunis keel väärivad meie pingutusi.

TÕNIS MÖLDER, Keskerakonna noortekogu esimees

Jaga |