Internetivabadus on kõikjal inimõigus

Ühes teadaolevas Eesti rahvamajas seda õigust äsjasel valimisteajal juhtuti rikkuma. Kui hoones tegutsenud valimiskomisjon palus rahvamajajuhatajalt WiFi parooli, siis seda talle ei antud: rahvamaja kui valla allasutus olevat kaabelühenduses ja WiFi olevat vaid majas asuva noortekeskuse tarbeks. Samas teatab Rahvakultuuri Keskus oma internetilehel, et selles rahvamajas on „interneti püsiühendus, kuivkäimla, loomulik ventilatsioon, tsentraalne kanalisatsioon, tsentraalne veevarustus, tuletõrjeveevarustus”. Valimiskomisjonil oli seega juriidiline õigus saada korralik internetiühendus.

Kuna vallavanem osutus inimeseks, kes ka ise valla internetiasju ajanud, sai rahvamajajuhataja talt selged juhised: kui on vaja mingeid üritusi teha, antakse korraldajatele kohalikud paroolid sissepääsuks internetiavarustesse.

Aga mis selle tarkusega peale hakata, kui ruuter on nii käpardlikult paigaldatud, et ei suurde ega väikesesse saali ega ka baariruumi internetilevi läbi paksude seinte ei ulatu! Aga need ongi ruumid, kus kõik peaks tänapäevaselt toimima! Ruumid, kus liiguvad need, kellele on lubatud „riiklik prioriteet”!

Vald aga maksab valguskaabli otsast toimiva 20 Mbit interneti eest igakuiselt küllaltki soliidse summa, ja see on praktiliselt kasutu. Õpetlik raiskamisjuhtum!?

Igatahes peetagu meeles Inimõiguste Instituudi juhtlauset: ”Sõna- ja koosolekuvabaduse põhimõtete tagamiseks ei tohi inimestele seada piiranguid internetist info saamiseks. Instituut jälgib selles valdkonnas Eesti õiguskorra muutmise algatusi ning esitab vajaduse korral poliitikasoovitusi riiklikele institutsioonidele.”

(Autori nimi toimetusel teada.)

Jaga |