Kristlasena pooldan astmelist tulumaksu

ANDRES MÄEVERE,      19. juuni 2002




Võib vaid imestada, millise järjekindluse ja visadusega töötavad ka Eesti Kristliku Rahvapartei (EKRP) kristlased astmelise tulumaksu põhimõtte vastu. Meie elus on meid kui kodanikke ja kristlasi palju lähedasemalt puudutavaid punkte nagu näiteks kuritegevus, surmanuhtlus, eetika- ja moraali kriis ühiskonnas, Euroopa Liiduga ühinemine, NATO-ga ühinemine …Miks siis ikkagi just astmelise tulumaksu vastu!?
Oma osa on siin ka riiklikul propagandal. Astmeline tulumaks on paha, see on keeruline, see on ülekohtune, see on ebaefektiivne, see on midagi lausa sotsialistlikku.
Tegelikkuses ongi tõepoolest nii, et selles küsimuses põrkuvad kokku uusliberalistlik turumajanduslik mõtteviis ja sotsiaalne turumajanduslik mõtteviis.
Uusliberalistlikus majandusmudelis püüab inimene endale haarata ühiskonna ühiskatlast võimalikult suurema osa. Olles selle kätte saanud (ausalt/ebaausalt), peab ta endastmõistetavaks, et ta teeb selle rahaga, mida ta tahab. Uusliberalismi pooldajad ütlevad, et nii ongi hea, sest siis on tal võimalus oma rahaga kaasa aidata riigis ettevõtluse arenguks ja ühiskonnale vajalike probleemide lahendamiseks. Tegelikkuses kulutab enamus rikkad suure osa oma rahast luksuslikule pillavale eluviisile. Ülejäänud osa pannakse sinna, kus see kõige suuremat kasumit annab. See aga ei pruugi sugugi olla Eesti riik ja sageli ei olegi. Ühiskonna valupunktide leevendamise asemele peab nii mõnigi õigemaks ennemini raha kasutada kas või oma sigari süütamiseks, kui et seda abivajajatega jagada. Muidugi ei mõju see hästi ühiskonna üldisele meeleolule ja tihtipeale tekitab kadedust ja pahameelt.
Seega on kallaletung proportsionaalsele tulumaksule kallaletung rikaste ja ilusate maailmale, piltlikult väljendades on tegu püüdega kokku pigistada hapnikutoru ja võtta neilt ära võimalus elada pidevas hapniku üledoseeringus.
Näiliselt nagu iseenesest kasvab vaid umbrohi. Ühiskondlik rikkus on ühise töö tulemus. Igaüks annab oma tööga siia oma osa. Seega on ühiskonnal ka moraalne õigus kaasa rääkida loodud hüvede jagamisel.

Proportsionaalne tulumaks oleks omal kohal, kui kõik inimesed oleksid ausad, targad, head, helded ja ohvrimeelsed, kaasinimeste huvisid arvestavad. Tegelikkuses on lood inimesega pigem vastupidi. Ideaalsele mudelile lähenevad vaid üksikud harvad erandid. Astmeline tulumaks reguleeriks ebavõrdsust ühiskonnas.

Ühiskonna ees seisvad ülesanded, millede suhtes on riiklike seaduste tasandil kokkulepitud, et need finantseeritakse ühisest katlast. Näit. riigikaitse, politsei, riigiaparaadi ülalpidamine, osaliselt haridus, meditsiin, teadus, kultuur, sotsiaalvaldkond, looduskaitse, …. Raha nende ülesannete teostamiseks kasseeritakse riigi poolt sisse maksude , aktsiisidena, … Olulisemad maksud EV-s on käibemaks 18%, sotsiaalmaks 33%, füüsilise isiku tulumaks 26%, ettevõtte tulumaks 0%, dividendi tulumaks 35,1%. Praktika näitab, et sisse kasseeritud rahast kaugeltki ei piisa. Praegu on meil Eestis raha puudu meditsiinis, hariduses, kultuuris, riigikaitses; võib öelda, et kõikides valdkondades. Ühelt poolt näitab see, et me elame üle endi võimaluste; kui on raha ainult odava Fordi mudeli ostmiseks, siis ei saa sõita Mercedesega. See omakorda aga tähendab seda, et riik peaks mõtlema riikliku kokkuhoiu poliitikale.
Teisalt me näeme, et raha riigis siiski on. Kui üks ei jõua endale vajalikku südameravimit osta, siis teisele ei ole probleemiks miljoniline auto osta ja päevas tuhandeid kroone oma lõbudeks kulutada. Kusagilt tekkivad miljardilised kasumid, millest dividendid tuluna välja jagatakse. Nüüd võiks küsida, et kas need inimesed on siis tõepoolest 50 kuni 100 korda enam ja paremini tööd teinud ja neil on õigus selleks. Vanasõna ütleb elutargalt selle kohta, et tööga pole keegi rikkaks saanud. Töö on küll rikkuse allikaks, kuid kui allikas on oma vee esile toonud, siis ammutab enamuse veest keegi teine.

Hea maks ka efektiivne majandusele

Proportsionaalne tulumaks oleks omal kohal, kui kõik inimesed oleksid ausad, targad, head, helded ja ohvrimeelsed, kaasinimeste huvisid arvestavad,… Elu tegelikkuses on inimesega lood pigem vastupidi. Ideaalsele mudelile on lähedased vaid üksikud harvad erandid. See tingib vajaduse tulude jaotusse sekkuda riikliku seaduse tasandil. Üheks selliseks regulatsiooni hoovaks ongi tulumaks.
Mõned printsiipidest, mida maksusüsteemide ehitamisel tavaliselt aluseks võetakse:
Hea maks peab olema majanduslikult efektiivne ning sotsiaalselt õiglane, kusjuures just õigluse kriteeriumid on olnud igipõliseks vaidlusobjektiks. Siinjuures eristatakse vertikaalset õiglust ja horisontaalset õiglust. Soovitavalt tuleks kaasa aidata võrdsuse lisandumisele ühiskonnas nii vertikaalses kui horisontaalses plaanis.
Maksuteoreetik Mirrlees tõi oma 1971 avaldatud teoses efektiivse ning samas õiglase maksusüsteemi eeskujuliku mudelina välja olukorra, kus suhteliselt kõige vähem makse peaksid maksma väga madala ja väga kõrge sissetulekuga isikud. Jaotades maksukoorma nii peamiselt keskklassile. See oleks ideaalseks maksusüsteemiks sotsiaalselt tugevas riigis. Seda on demokraatia tingimustes peaaegu võimatu teostada, sest keskklass moodustab valijaskonna kõige aktiivsema osa, sest keskklass moodustab valijaskonna kõige aktiivsema osa.

Õnnestunud maksusüsteem lihtne ja läbipaistev.

Ilmselt ei ole senini ideaalset maksusüsteemi õnnestunud leiutada ja seda ka tulumaksu osas. Ajalooliselt on kujunenud 2 tulumaksu süsteemi: Esimene, kus maksu võetakse igalt tuluallikalt kindla määraga ja globaalsüsteem, kus maksu võetakse tulude üldsummalt. Tänapäeval rakendatakse tihti ka kahte süsteemi üheskoos.
Süsteemisiseselt liigitatakse tulumaksu: proportsionaalne, progressiivne e. astmeline ja regressiivne. Antud hetkel on enamikule tsiviliseeritud riikidele omane astmeline tulumaks ja see oli nii ka esimese Eesti Vabariigi ajal . Euroopa Liidus on ainsaks erandiks Island. Seevastu proportsionaalne tulumaks on kasutusel: Boliivias, Bahamal, Omaanis, Uruguays, Jamaicas, Kaimanisaartel, …. Kui väidetakse, et osades riikides on arusaadud astmelise tulumaksu ebaotstarbekusest ja liigutakse selle kaotamise suunas , siis on see ilmselge asja mittemõistmine või sihiteadlik demagoogia. Ei vaielda mitte tulumaksu süsteemi muutmise üle, vaid selle astmete hulga ja määra üle. Ja kui osades riikides on astmete hulk kuni 17, siis on olemas ka ilmne vajadus selle peale mõelda. Eesti Vabariigi tulumaksuseaduse järgi on tulumaksu objektiks kogu maksumaksja tulu, millest tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. Maksumaksjana käsitletakse füüsilisi ja juriidilisi isikuid.
Kuni 1993 aastani kehtis meil astmeline tulumaks astmetega 16% kuni 33%. (Vahepeal poole aasta jooksul oli erandlikult kasutusel ka 50% kui ülemmäär). Isamaaliidu ja Reformi erakonna juhtimisel ja survel ning Mõõdukate kaasabil muudeti see 1994. aasta jaanuarist proportsionaalseks määraga 26% . Tagasi muuta seda seni samade erakondade vastuseisu tõttu ei ole õnnestunud.

Suure osa oma rahast kulutab enamus rikkad luksuslikule pillavale eluviisile ja ülejäänud osa pannakse sinna, kus see kõige suuremat kasumit annab…Ühiskonna valupunktide leevendamise asemele peab nii mõnigi õigemaks kasutada raha kasvõi oma sigari süütamiseks, kui et seda abivajajatega jagada.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)