Miks meedia Keskerakonna kampaaniat kardab?

Miks ühesõnalised loosungid ei sobi? Sest Lobjaka meelest “pealetungiv ühesõnalisus /.../ devalveerib poliitilist debatti ja demokraatia mõtet”. Lobjakas jätkab: “Siin kajastub Eesti erakondade suhtlusambitsiooni tegelik tase. /.../ Käib hea ja halva, musta ja valge kompromissitu võitlus, tandriks kogu ühiskond.”

Tegelikult ei ole asi ju selles, mitu sõna plakatil reas on. Keskerakonna „Rahu!” on vaid loosung, mis võtab kokku meie poliitika sisu.

Probleem on hoopis selles, et vaid negatiivsed, räpased ja vastandumisele põhinevad kampaaniad äratavad avalikkuses tähelepanu ja tekitavad diskussiooni.

Kui IRL-i kandidaadid Kross ja Samost esitlesid avalikkusele Savisaart ründavat kampaaniat, kajastati seda meedias mõnuga ja laialdaselt. Kuigi Putini–Savisaare „suudluskampaania“ mõisteti kiiresti hukka, olid IRL-ikad ilmselt rahul. Nende „sõnum” läks ju läbi.

Sama trikki tegi kohe järele Reformierakond, ostes kümnete tuhandete eurode eest ära suuremate ajalehtede esilehed, esitledes seal Ansipit Savisaarega vastandavat pildikampaaniat. Sellega saadi kauba peale hulgaliselt tasuta tähelepanu.

Siis aga, kui Keskerakond tuli eelmisel nädalal välja rahuliku ja positiivse kampaaniaga, kus kõik Keskerakonna 12 eurokandidaati räägivad euroopalikest väärtustest, töökohtadest, palkadest ja hindadest, väljarändest, maaelupoliitikast, energiajulgeolekust, sotsiaal- ja hariduspoliitikast – siis ei teinud seda keegi märkamagi! Meedias valitseb vaikus.

Kas sellepärast vaikitakse, et Keski kampaania on sisulisem? Keskerakonna videod, mis kõnelevad Euroopa väärtustest ja sellest, kuidas neid Eestisse tuua, on kahtlemata tõsiseltvõetavamad (vt http://www.youtube.com/user/EestiKeskerakond/videos ) kui Reformierakonna „Kindlalt!”, mille videot võib samuti igaüks YouTube’is näha ja Keski omadega võrrelda https://vimeo.com/93294421 .

Minu meelest pole siin küsimustki, kelle kampaania on „üldsõnaline“ ja kelle oma mitte. Kui ma oleksin Lobjakas, siis eelistaksin ma „Kindlalt!“ Keskerakonna lähenemist.

Mida võivad poliitikud sellest õppida? Meedia esindajate, arvamusliidrite jt ilusast jutust hoolimata kehtib ikkagi tõde, et poliitikas toob rohkem sisse negatiivsus, ärapanemine ja isiklikud rünnakud.

Ilmselt viitaksid meediateoreetikud siinkohal klassikalistele uudisväärtuse kriteeriumitele, mille kohaselt on konflikt alati uudisväärtuslikum kui rahu. Vastandamine lihtsustab, konflikt müüb. See on mõistetav.

Samas on praegusel tülitseval ajal positiivsele programmile panuse tegemine uudisväärtuslik selle sammu erakordsuse tõttu. Kui juhinduda vaid meediakajastustest, siis nii hirmus asi nagu oma poliitikate tutvustamine läbi rahuliku, tasakaaluka ja positiivse võtme, on praeguse Eesti poliitilise kultuuri tingimustes nii hullumeelne ettevõtmine, et seda ei maksa kunagi korrata.

Kuid jätkem kogu lugu mitte meedia, vaid valija otsustada. Lõplik tõde selgub 25. mail. Keskerakond panustab targale valijale, kes huvitub siiralt Eesti tulevikust. Lootust veel on!

KESKMÕTE: Keskerakonna „Rahu!” on loosung, mis võtab kokku meie poliitika sisu.

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär

Jaga |