Tänamatu valija, õiglane valija

Ka poleks ma hääletanud Kaja Kallase poolt, kuigi ta on tark ja töökas tüdruk. Ei hääletaks põhimõttel, et ta on noor ja vähese erakondliku kogemusega, küll jõuab veel ennast teostada.

Reformistina hääletaksin Urmas Paeti poolt – see on mees, kes on 10 ja rohkem aastat rüganud erinevate ministrite musta töö toolidel, toonud praktiliselt teisest ilmast tagasi meie 7 jalgratturit ja NB! ehitanud Nõmmele ujula. Ma mäletaksin Paeti poliitilist minevikku ja leiaksin, et tema poliitiline kapatsiteet väärib motivatsiooni tõusu, mida pakukski EP.

Kui oleksin IRL-i valija, ei hääletaks ma iial Tunne Kelami poolt, kes on nüüd 15 aastaks okupeerinud noorte arenguvõimeliste IRL-ikate, nt Marko Mihkelsoni, tee Euroopasse. Kelam on viimased ligi 30 aastat suutnud korrutada vaid üht lauset: „Ma olen kommunismi vastu.“ Mida see annab tänasele põlvkonnale? Ma austan väga vanemat põlvkonda, aga leian, et vanadus pole vabandus noorte tee sulgemiseks.

Kui oleksin SDE fänn, saanuks minu hääle Hannes Hanso, mitte mu kunagine hea õppejõud Tartu ülikoolist Marju Lauristin. Sest Marju oli poliitilises tipus samuti 25–30 aastat tagasi, pärast seda pole temalt kuulda olnud suurt uut. Seepärast on kurb ka tema kiiruga antud hinnang Rahvarinde-aegsele võitluskaaslasele Edgar Savisaarele, nagu oleks viimase puhul tegu põlvkonnavahetuse hilinemisega Keskerakonnas. Aga ka Marju enda puhul kipub krigisema tolmune vinüül!

Kes siis veel? Indrek Tarand? Üks vene portaal nimetas teda tutvustades – „ekspeaministri poeg“. Kas on midagi lisada? Mõtlen Eesti haledale keskmisele palgale, Euroopa ühele madalamale pensionile, noorte pere-, töö- ja kinnisvaralistele perspektiividele, sajale tuhandele majanduspõgenikule... Kuidas on suutnud neid protsesse hallata Indrek Tarand? Jah, ta kogub protestihääli, kuid mida see pakub hääleandjatele endile? Mille poolest on nende inimeste elu, kes tema poolt hääle annavad, paremaks läinud? Öelge mulle palun üksainus poliitiline sõnum, mida ta on suutnud formuleerida! Seekordsest „kampaaniast“ jõudis minuni vaid piinlik poleemika Tarandi eraelu üle. Aga veel piinlikum on tema 43 390 häält. No palju õnne.

Ja „tänamatu valija“ rubriigi lõpetuseks Keskerakonna valija üks võimalik seisukoht. Jah, mulle meeldib selle partei isepäisus, inimlikkus nii edus kui ka eksimustes ning tema juhi sümpaatne allumatus ja kõigutamatus. Meeldib see, et see partei ainsana julgeb hetkel tunnistada, et päike tõuseb idast – et Eesti on Venemaa naaber, et meil siin elab kolmandik vene keelt kõnelevaid inimesi, kes siin töötavad ja makse maksavad ning et oleme vaene riik, kus inimestel ei jätku raha isegi hammaste raviks. Ebameeldivate tõdede tunnistamine on olnud vaieldamatult Keskerakonna patent parempopulistide roosa retoorika kõrval.

Kuid Yana Toomi poleks ma valinud – kuigi ma peaaegu ainsana suutsin teda ennustada teisele kohale Savisaare järel. Eestis ei ole ilmselt ühtegi inimest, kes oleks suutnud prognoosida, et Toom tuleb erakonnanimekirja 12. ehk viimaselt kohalt esimeseks ja asetub erakonna esimehe ette. Nägin Toomi potentsiaali juba kohalikel valimistel, mil ta kogus riigis neljanda häältesaagi Savisaare, Ratase ja Krossi järel. Yana pärast polnud seega vaja muretseda – tal on oma valijad.

Ma ei oleks hääletanud ka Savisaare poolt, sest „tema kogub ju oma hääled ilma minutagi“. Nii on alati olnud. Samuti ma ei hääletaks Simsoni ega Ratase poolt, sest mis nägu oleks Keskerakond ilma nende võimekate noorte professionaalideta? Nende ministriaastadki on veel ees! Oleksin hääletanud näiteks Enn Eesmaa või Mihhail Stalnuhhini poolt – sest need mehed on end Keski pikas tegevusloos veenvalt tõestanud.

Kuid nagu nägime, valija pole mitte tänulik ega tänamatu, vaid õiglane. Valimistel on võim valija käes ja võimult võib kõike oodata. Kuid nagu Betti Alver klassikasse raius – seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota.

Euroopa Parlamendi valimised on möödas, elagu Riigikogu valimised 2015!

KESKMÕTE: Valimistel on võim valija käes ja võimult võib kõike oodata.

URMI REINDE, peatoimetaja

Jaga |