Paris: Venemaal õigus Krimmile suurem kui albaanlastel Kosovole

„Päev pärast Kosovo iseseisvumist kirjutas Eesti Päevaleht oma juhtkirjas, et Eestit peaks hirmutama see, millise kergusega uue riigi tekitamisel ÜRO-st mööda mindi. Praegu Krimmis toimuv on tollal loodud pretsedendi tagajärg," tõdeb Paris.

Parise sõnul rikkusid lääneriigid 1999. aastal jõhkralt senist korda, kus õigustatuks võis pidada vaid sõda, mille on sanktsioneerinud ÜRO Julgeolekunõukogu. „Kõik võis olla ju arusaadav - albaanlaste tagakiusamine ja ehk mõrvadki -, kuid NATO kui sõjaline blokk polnud kunagi varem näidanud üles sellist hoolivust tsiviilisikute vastu. Moskva tunnetas, et kasutati ära tema tollast nõrkust, selleks et muuta jõuvahekordi Euroopas," kirjutab ajakirjanik.

Pärast pommitamiskampaaniat astus Slobodan Milošević tagasi, võimule tulid läänemeelsed jõud ja Venemaa kannajälg Balkanil nõrgenes märgatavalt. „Algul, muide, oli juttu vaid albaanlaste kaitsest. ÜRO julgeolekunõukogu võttis Venemaa kompromissettepanekuna vastu resolutsiooni, mis kinnitas Kosovo püsimist Serbia koosseisus.

„Läks mööda vähem kui kümnend ja suurem osa läänemaailmast (aga kaugeltki isegi mitte kõik EL-i riigid) olid andnud territooriumi eraldamisele Serbiast oma tunnustuse. Kusjuures uus sündinud riik polnud läbinud mingeid elementaarseid katseid, nagu näiteks rahvusvähemuste kaitse," kirjutab Paris. Sellega näidati Parise hinnangul Moskvale selgelt koht kätte, seda enam, et Venemaa vastuseisust hoolimata tungis Lääs vahepeal Iraaki ja lasi hukata selle juhi.

Venemaa muidugi sai oma revanši. See, kuidas ta läks Gruusias appi osseetidele (kes olid siiski sattunud Gruusia vägede tõelise, mitte väljamõeldud rünnaku alla), ei erinenud oma olemuselt NATO pommikampaaniast Jugoslaavias. Selle väikese vahega, et tsiviilobjekte Venemaa Gruusias peaaegu ei pommitanud.

„Kuid järgnesid uued alttõmbamised. Pakkudes koostööd, nõustus Venemaa ÜRO julgeolekunõukogus resolutsiooniga Liibüa asjus. Lääs, seekord Prantsusmaa juhtimisel, tõlgendas aga teksti palju vabamalt, kui Moskva ette kujutas, ning hakkas tegutsema ülestõusnute õhuväena. Tulemus oli riigipööre ning riigipea, keda rahvahulk lintšis. Alandus Liibüas oli muide üks põhjusi, miks läänega suheldes pehmemat tooni proovinud Dmitri Medvedev vahetati jälle välja vana kooli spetsialisti Vladimir Putini vastu," möönab Paris.

Kui nüüd rahvusvahelises õiguses näpuga jälge ajada, siis on Parise väitel Venemaa õigus Krimmile väga palju suurem kui albaanlastel oma riigi rajamisele Kosovos. „Viimane on ikka kuulunud n-ö ajaloo algusest saadik Serbiale, Krimm kingiti Ukrainale aga lihtsalt ühe mehe tuju ajel," meenutab Paris.

„Riigipööre Kiievis annab aluse senine suhtumine üle vaadata. Et rahvuskaaslased Krimmis ei tunneks end serblaste kombel hüljatutena, tuleb tegutseda jõuliselt ja kiiresti. Jõujooned paika panna ning eks pärast diplomaadid selgita, kelle õigus on suurem. Nii mõtleb Moskva. Õiguse andis talle lääs (sh Eesti) Kosovos. Pole viisakas osatada, kuid oma vitsad peksavad," nendib Paris.

Jaga |