Doktor Ellamaa: Igavest elu ma valijaile ei tõota!

EVE OSA,      21. september 2005


1986. aasta jaanuar. Ühel pisikesel poisil, kes seni oli olnud terve kui purikas, olid enne aastavahetust tekkinud koordinatsioonihäired, suuke vajus viltu, lapsel oli paha olla. Tallinna lastehaigla vastuvõtuosakonna zhurnaali kirjutati diagnoos: tumor cerebri, eesti keeli siis ajukasvaja. Osakonnajuhatajanna soovitas noorel emal selle lapse maha matta ja uue peale mõelda. Pärast seda kui kõrvalthaigla spetsialist dr Ellamaa oli poisi üle vaadanud ja anamneesi lugenud, nentis ta veendunult: „Ei, see tal nüüd küll ei ole!"
Ega olnudki. Seda kinnitas ka kompuutertomograafiline uuring. Lõpuks selgus, et last oli lasteaias vaktsineeritud (aasta ja kaheksa kuune ei oska sellest ju vanematele teatada!) ja ta põdes läbi vaktsineerimisjärgse lastehalvatuse.
„Kui suur see poiss nüüd on?" küsib dr Ellamaa. Vastan, et doktorist pikem ja suurem, 21-aastane informaatikatudeng. Ja kinnitan, et tollest üleelatud õudusteajast on dr Ellamaa, kellega hiljem ajakirjanikuna olen mitmeid kordi kokku puutunud, mulle ikoon.
Dr Ellamaa on hetkeks meelitatud, ent jätkab siis sootuks tõsisemalt. Räägib, et ju oli see saatusest nii määratud. Aga võib ka teisiti minna.

Ravitulemus sõltub materialist
„Inimesed küll loodavad, et saavad arstilt tervise ja igavese elu, kuid neid asju ei saa arstilt ega poest. Kui arsti tööd ei saada ühel päeval edu, siis võidakse teda kergesti hakata süüdistama lolluses, lohakuses ja kuritahtlikkuses ... Teda süüdistatakse siis, kui ta midagi teeb. Ja siis, kui ta midagi ei tee. Sageli asjade eest, mida muuta ei saa.
Inimesed on erinevad, määrab loodusest kaasaantu. Me ei saa ju ennast pikemaks kasvatada, kuigi ehk väga tahaksime. Arsti tööle seab piirid etteantud „materjal". Arst ei suuda tagastada kadunud noorust. Tihti saab raviga anda vaid võimaluse elada veidi paremini, kuid ikkagi koos oma hädadega. Ja kõik, mida inimesed ise saavad enda heaks teha, on oma tervist MITTE KAHJUSTADA. Mitte hakata narkootikumiorjaks ega alkoholisõltlaseks, mitte toita nikotiinipulgakestega kopsuvähki. Väljuda kolmnurgast tuhvlid-tugitool-teler, liigutada end, et rasvapolster ei kasvaks üle mõistliku piiri …"
Peibutavate valimislubaduste asemel siis niipalju.

Aga kui doktor oleks puhas fatalist, poleks ta arst ega seoks end poliitikaga. Andres Ellamaa oli juba vene ajal tolleaegses volikogus, mida siis nimetati Tallinna Töörahva Saadikute Nõukoguks (koos teiste pahade poiste Lepo Sumera ja Andres Langemetsaga). Ta kinnitab siiski, et tema poliitikuajalugu algab Rahvarindest.
IME ideed ja Rahvarinde liikumist toetades taastasid Eesti arstid 1988. aasta suvel arstide liidu, mille okupatsioonivõimud olid 1940. aastal rahvavaenulikuks kuulutanud ja laiali saatnud. Dr Ellamaa valiti selle asepresidendiks ja loomulikult ei võtnud ta seda kaugeltki kui üksnes auametit.
Aastatel 1990–1992 oli Andres Ellamaa Edgar Savisaare valitsuse tervishoiuminister. Pärast valitsuse vahetust taas arst. Tipparst. Ent kaugeltki mitte ühiskonna asju kõrvalt vaatav arst.

Kodanik ei tea, kuidas tervishoiuvõrgus sipelda
Nii võtab Andres Ellamaa kokku selle, miks nimelt arst poliitikasse läheb. Selleks, et seda võrku lootusetult segamini ei keerataks. „Tervishoid on lõpututest reformidest väsinud. On vaja stabiilsust," tõdeb ta.
Andres Ellamaa on seisnud vastu Rootsi konsultantide tehtud haiglareformi kavale, mis pandi kokku tegelikkust tundmata, ja planeeris Eestisse hoopis niruma olukorra kui rootslastel. Väliseksperdid viibisid mõnes kohas vaid tunnikese ja suutsid selle ajaga langetada „pädeva" otsuse haigla sulgemise, tegevuse jätkamise või mõne teise haiglaga liitmise kohta.
Vastupidiselt projekti kiitjatele ennustas Ellamaa senisest pikemaid ravijärjekordi ja halvemat ravikvaliteeti. Ta nägi, et neis reformides on nii nööritõmbajad-kasusaajad kui „tankistid". Ja et kasusaajate hulka tavalist inimest, potentsiaalset patsienti ja ravivajajat, kohe kuidagi arvata ei saa.
Kuidas asjad praegu on, tunnevad omal nahal kõik, kel arstile mineku vajadus tekkinud.
Dr Ellamaa ei ole nõus lihtsustatud arvamusega, et meie tohtrid jooksevad välismaale ainult palga pärast. Ta väidab, et peapõhjus on hoopiski kindlusetus homse päeva ees. Maakonnahaiglate arstid võinuksid rahumeeli edasi töötada ja patsientidele olnuks abi kodu ligidal. Kui kaob haigla ja kool, sureb kogu paikkond lõpuks välja.
Dr Ellamaa peab loomulikuks, et inimesel on oma perearst. „Inimene on ju sünnist surmani üks suur tervik. Perearst peab aga olema tark, et patsienti vajadusel edasi suunata: lastearsti, silmaarsti ja närviarsti juurde. Mitte nii, et istub suur hulk lastearste ja ootab igavledes pisikesi patsiente.
Meil on juba täitsa korralikud perearstid. Rumaluse piirid ei jookse eriala järgi. Igal lollusel on konkreetne nimi, isanimi ja aadress … Kõige raskemat ja vastutusrikkamat tööd teevad need, keda haiged ei teagi: opiõed, narkoosiandjad.
Arstiabi on meeskonnatöö. Pelgalt kutsumusest ei piisa. Elu tahab ka elamist, üür maksmist ning lapsed kasvatamist ja koolitamist.

Suli ja ausa inimese piir ei jookse erakondade vahelt
Küsimusele, kas 1997. aastal Keskiga liitunud Andres Ellamaa peab ennast ideeliseks, vastab ta, et on hingelt sotsiaaldemokraat. Ja et Keskerakond ajab Eestis ehk kõige rohkem seda joont.
„Olen mõelnud, et suli ja ausa inimese piir ei jookse erakondade vahelt. Igas erakonnas on ausaid inimesi, kes arvestavad teistega, ja on paraku ka sulisid. Millegipärast leiavad sulid üksteist väga kiiresti (viide Tsahkna-aegsetele sahkerdamistele).
Ellamaa pole iialgi olnud olupoliitik, kes tahaks teha karjääri mitte asjatundlikkusele, vaid mingile isiklikule ustavusele toetudes. Ta tahab, et erakond oleks koostöövalmis sarnaseid ideid kandvate ja eesti rahva enamuse vaateid esindavate erakondadega. Et ausad ajaksid sama rida.

Andres Ellamaa on sündinud 24. septembril 1944. aastal. Lõpetanud Tallinna 1. Keskkooli (Gustav Adolfi Gümnaasiumi), 1968. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Aastatel 1968–1970 tegi läbi kliinilise ordinatuuri neurokirurgia alal, 1972–1974 aspirantuuri Tartu Ülikoolis. Arstiteaduse kandidaat (praegu siis PhD), kõrgema kategooria neurokirurg.
Aastatel 1970–1980 Tallinna Vabariikliku Haigla neurokirurg, 1980–1990 Mustamäe haigla II neurokirurgia osakonna juhataja.
10. aprillist 1990. aastal kuni 29. jaanuarini 1992. aastal Eesti Vabariigi 28. (taasiseseisvumisjärgse esimese) valitsuse tervishoiuminister.
Aastatel 1992–2001 Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna juhataja, alates 2002. aastast SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgia keskuse juhataja. 1. septembrist 2005. aastal selle haigla juhatuse liige, haigla ülemarst.
Lisaametid: Tallinna Arstide Liidu juhatuse liige, sotsiaalministeeriumi arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni ja tervishoiutöötajate pädevusnõukogu liige, Kesklinna halduskogu liige, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tallinna Kunstikooli hoolekogu liige
Abikaasa Malle Ellamaa on immunohematoloog, tütar Kristiina hambaarst, tütar Erika töötab välisministeeriumis.
Tohtriperes on juba ka kolm lapselast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)