Esimese ja teise järgu rahvad. Kas ka Euroopa Liidu jaoks?

Võtsin kätte „Eesti entsüklopeedia“ köite (1992), kust võib lugeda, et Lõuna-Osseetia ligikaudu 100 tuhandest elanikust olid 1989. a. kaks kolmandikku osseedid. Pole märgitud, missugused suhted olid grusiinlastel osseetidega enne NSV Liidu lagunemist, kuid 22. septembril 1990 kuulutas Lõuna-Osseetia ülemnõukogu oma piirkonna iseseisvaks vabariigiks, Gruusia ülemnõukogu aga tühistas selle otsuse ja kuulutas välja erakorralise seisukorra, millele järgnesid ohvriterohked kokkupõrked, mis paisusid kodusõjaks, millega kaasnes osseetide hulgaline põgenemine Põhja-Osseetiasse.

Kas see pole tõesti etniline puhastus Gruusia poolt? Kahjuks meie riik ja ilmselt ka Lääne-Euroopa vaatasid sellele läbi sõrmede. Tegelikult avaldati survet Venemaale, et see segavat end Gruusia siseasjadesse.

Mis vahepeal on juhtunud, selle kohta andmed puuduvad, kuid Pekingi olümpiamängude ajal tungis suur Gruusia (ligi 5 miljonit elanikku) kallale väikesele Lõuna-Osseetiale (osseete umbes 50–70 tuhat). Kui Venemaa püüdis järjekordset etnilist puhastust ära hoida ja osseete kaitsta, tõusid praegused Eesti juhid n-ö tagajalgedele ega jõudnud Venemaad ära kiruda, pööramata vähematki tähelepanu sellele, et just Gruusia tekitas osseetidele kannatusi.

Kunagi pommitati Serbiat küllalt julmalt Euroopa Liidu poolt ettekäändel ära hoida Kosovo albaanlaste vastu suunatud etnilise puhastuse operatsioonid. Sisuliselt sama tegi Venemaa nüüd Gruusias.

Miks küll meil ja arvatavasti ka mujal Euroopa Liidus jagatakse rahvaid esimesse ja teise järku? Kosovo albaanlased on ilmselt esimesema järgu inimesed ja osseedid paistavad kuuluvat teisemasse järku.

Grusiinlased on teinud liiga ka teisele vähemusrahvale – abhaasidele. Etnilise puhastusena võib ilmselt võtta ka NSVL ajal meshetitürklaste väljasaatmist Gruusiast. Nende kannatustest on meedias veidi juttu olnud.

Kas tõesti on Euroopa Liidus tekkimas olukord, et ühel riigil on lubatud etnilist puhastust teha? Kas Gruusiat võib tõesti pidada demokraatlikuks riigiks, kui seal toimub etniline puhastus?

Aserbaidžaan suutis Karabahhi probleemi lahendada, kuigi see oli aseritele valus. Hiljuti lugesin, et osa Karabahhi põgenikke elab ikka veel Bakuu lähistel telkides.

Kas Eestist on käinud mõni ametiisik osseetide juures olukorda uurimas? Karta on, et ei ole.

Ning kas võime olla kindlad, et Gruusia juhid ei ole väärt Haagi tribunali ees vastust andma?

Ja veel lisaks. Arvan, et Euroopa Liidu maade ajakirjanikel oleks vaja ära käia Lõuna- ja Põhja-Osseetias, vestelda osseetidega (nii põgenikega kui ka praegu Lõuna-Osseetias asujatega) ja selgitada Euroopa Liidu meedias, kuidas toimus 1990. a. paiku osseetide allasurumine, mis viis kodusõjani ja kas seejuures ei esinenud grusiinlaste poolt julmust sellises ulatuses, et osseetidel pole enam reaalne grusiinidega koos elada. Samuti oleks vaja uurida grusiinide käitumist viimase agressiooni alal. Arvan, et seda peaks tegema näiteks Soome ajakirjanikud, kes on erapooletumad ka Venemaa suhtes. Eesti omi vaevalt et sinna lastakse! Oleks väga hea, kui maailm saaks teada osseetidelt pärit infot.

KALEV PEEDUMÄE, pensionär Põlvast

Jaga |