Ajakirjandus alasti ärile ohvriks toodud

MART UMMELAS,      09. jaanuar 2002




Kesknädala toimetuse palvel seda ülevaadet kirjutama asudes lasksin silme eest läbi kolme viimase aasta meediakommentaarid, mida olen Vikerraadio lainel tavapärasel ajal, esmaspäeviti kella 12.50 paiku eetrisse andnud. Mulle tundub, et neile pole täna vaja midagi juurde lisada.

Jätkub aasta 2000
Mai. Stockmanni plahvatustest kõneldes tahaksin küsida, mis oleks juhtunud, kui tegu olnuks tõesti teadliku terroriaktiga ja pommipanija oleks pöördunud meediate poole ettepanekuga esitada oma avaldused või ähvardused suurele auditooriumile. Kuidas oleksid meie meediakanalid reageerinud?
Juuni. Internetiportaalidel kui uuel ja atraktiivsel kommunikatsioonivormil on palju innukaid pooldajaid. Tegelikult määrab selle meedialiigi kestvuse mitte efektne vorm, milles ta esineb, vaid sisu, resultaat, mida ta suudab pakkuda ka väljaspool seda soodsat keskkonda, mille ta on enda jaoks loonud.
Oktoober. Meediakontsentratsioon sünnitas Eestis supertabloidi, kaotades sellega viimasegi laia levikuga ühiskonnakriitilise päevalehe. Loodetud professionaalsuse ning kvaliteedi tõus ei ole väljaannete arvu vähenemisega sugugi kaasnenud, negatiivsed tendentsid üksnes süvenevad ja kinnistuvad.
… Nõukogude ajal olid ajakirjanduses patuoinaiks majahoidjad, nüüd on ministrid ja poliitikud, kuid skeem ei ole oluliselt muutunud: peksa saab ikkagi üksik ja erandlik indiviid, mitte kunagi aga valitsev poliitiline doktriin, mõtteviis, ideoloogia, rääkimata klannist.
November. Eriti huvitav on Rootsi avalik-õigusliku ja kommertsraadio võrdlus. Sealse avaliku ringhäälingu kõigis kanaleis mängiti sama muusikalugu keskmiselt neli korda aastas, kui kommertsraadios mängiti seda tervenisti 1071 korda. Rootsi riigiraadiost võis aasta jooksul kuulata 20 000 erinevat muusikapala, kõigil kümneil kommertskanaleil kokku aga vaid 3000.
… Mida rohkem kaotab usaldusväärsust ajakirjaniku sõna, seda enam ja nahaalsemalt hakkab talle peale pressima poliitiline ja rahavõim, seda kergemini mõjutatavaks ja moonutatuks muutub meedia kujundatud avalik arvamus.

… Mida ma siis tahaksin? Et keegi julgeks kõnelda ja kirjutada asjadest, nähtustest ja inimestest, mis ei pea esikülje uudisena müüma. Olgu siis põhjalik ülevaade eestlaste mõtte- ja väärtusmaailma muutustest viimase 10 aasta jooksul või aus ja eelarvamusvaba analüüs sotsiaalse partnerluse teemal, sellest kuidas Lääne ühiskond on oma tänase jõukuse ja stabiilsuseni jõudnud vaid tänu tugevatele ametiühingutele ning kolmandale sektorile.

2001. aasta
Veebruar. Iseseisvuspäeval mõtlesin ehk rohkemgi kui kunagi varem sellele, miks me oma iseolemist ja enesekinnitust just niimoodi, üha formaalsemalt, eksponeerime. Mida annavad kõik taolised pidulikud tseremooniad meile eluliselt ja edasikestmiseks nii olulist, et me ikka ja jälle nendesamade ärakulunud vormide juurde tagasi pöördume? Eesti meedia kajastas vabariigi aastapäeva üldiselt tuntud headuses, see tähendab laisalt ja innustumata, fantaasiavabalt ja rutiinselt, kohati trafaretselt ja ükskõikseltki. Pidevalt räägiti mingist protokollist, nagu olekski see iseseisvuspäeva ülim ülesanne, et keegi peaks kuhugi täpselt saabuma, kedagi kätlema, naeratama või sõrme vibutama.
Märts. ETV tulevik on tume, tema rahastamine mitmekordselt ebapiisav. Poliitikud tahavad järjekindlalt kasutada seda kanalit oma huvides, kuhjuvad voluntaristlikud otsused ja võlad, mis sunnib pankrottimineku vältimiseks otsima raha sealt, kust seda üldse tänases Eestis veel võtta on - reklaamimüügist. Tuleks esitada küsimus, kas nii kokkusurutud ja vaese avaliku sektoriga riigis kui Eesti on üldse võimalik teha kvaliteetset televisiooni?
Aprill. Kui võim ja otsustajad on ajakirjanduses tihti ülemütologiseeritud, siis veel kummalisema pildi saame nn tavaliste inimeste elust, mis jõuab avalikkuseni läbi meditsiiniliste kurioosumite (HIV-haige beebi, üliharuldast südameoperatsiooni nõudev laps, hüperaktiivne langevarjuga hüppav vanur, kümneid kilo mahavõtvad kaalujälgijad jne) või siis sotsiaalse allmaailma õuduste kambrina läbi võika kriminaalsuse, perverssuste ja kurioosumite. Press kajastab tavalist eestlast kui mingit Ahjualust, kelle rumalus on ühendatud piiritu ahnuse ja hoolimatusega kaaskodanike vastu.
… Mida ma siis tahaksin? Et keegi julgeks kõnelda ja kirjutada asjadest, nähtustest ja inimestest, mis ei pea esikülje uudisena müüma, milles pole seda konksu, mille külge kõmuajakirjandus ja paparazzid saaksid ennast riputada. Olgu see siis põhjaliku töö tulemusena kirjutatud ülevaade eestlaste mõtte- ja väärtusmaailma muutustest viimase 10 aasta jooksul või aus ja eelarvamusvaba analüüs sotsiaalse partnerluse teemal, sellest kuidas Lääne ühiskond on oma tänase jõukuse ja stabiilsuseni jõudnud vaid tänu tugevale ametiühinguliikumisele ning kolmandale sektorile.
Juuni. Eesti ajakirjanduse enesehinnang vajab väga tõsist korrektiivi. Sest kui kriteeriumiks on, et tuleb mõelda ka neile, kes kultuurist lugu ei pea, siis on sellise meedia sotsiaalse rolliga ikka midagi väga-väga tõsiselt lahti.
… Kui isegi kollasel kõmuajakirjandusel läheb nii kehvasti, et ellu jääb vaid üks sedasorti ajakiri, siis tundub üsna uskumatu, kui kaua suudavad jätkata veel kolm üheülbalist kommertstelekanalit. Need on ju suurusjärgu võrra kallimad ettevõtmised kui klantspildiajakiri.
Oktoober. Miks ennustused interneti tohutust edust meediakanalina pole teostunud? Küllap sellepärast, et ootame massimeediumilt endiselt inimlikku kontakti, üldistusi, seisukohti, reageeringuid, olgu või vaieldavaid, ja seda koos ajakirjaniku, toimetaja juuresolekuga, mitte tumma vilkuvat ekraani. Internet on kui terav nuga, mis on tulnud kivikirve asemele. Paraku nii liha kui ka lõikaja on jäänud samaks.
… Üha rohkem tundub, nagu ei elaks me enam Eestis ega Põhja-Euroopas, vaid kuskil Suure Lombi taga, sest vaatenurk maailmasündmustele on analüüsivast, pluralistlikust ja ütleme otse - kriitiliselt arukast - lähenemisest päris ära pööranud. Oleme saanud osaks globaalsest meediaoperatsioonist, mis sisaldab dokumentaalseebi sugemeid koos fanaatilise, religioosseks harduseks ülekasvavaks natsionaalpatriootliku ülistuslaulu ümisemiseks.
… Ajakirjanduse palge tegelikeks kujundajaiks on siiski raha, rahamaailm ja turujõud. Alates hästi kinni makstud ja suud pidavaist peatoimetajaist ning muudest pisibossidest, läbi suhtekorraldusfirmade poolt hästi sissesöödetud teemade ja isikute kuni omanikkonna tipptasemeni. Seal pole aga enam tegemist labase altkäemaksuga, vaid mitmesuguste "väärtuslike" tehingute seisukohalt soodsa partnerluse pakkumisega. Mitte hirm eksida majanduslike tehingute otstarbekuse hindamisel, vaid hirm mitte tunnetada oma lugejaskonna ja rahva ootusi, vajadusi ja huve, usaldust ja hukkamõistu seoses nendesamade tehingutega peaks meie ajakirjanikkonda juhtima.
November. Meil on oht kuulsaks saada mitte oma uue ja eduka riigimärgiga, vaid selle brandi kentsaka, maailma praktikas kogematu, äraspidise ja kuluka leiutamisprotsessiga. Järjekordse absurdimaigulise õõtsuva porgandiväljaga katusel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)