Venemaa infokanalite tragikomöödia Eesti Draamateatris

DIMITRI KLENSKI,      15. juuni 2005


Venemaa infokanalite tragikomöödia Eesti Draamateatris
Suure hiilguse ja ebaselgete eesmärkidega peeti eelmisel nädalal Tallinnas konverentsi "Sõltumatute massiteabevahendite tulevik Venemaal".

Valitsusjuht Andrus Ansip ütles üritust avades: "Me ei saa olla ükskõiksed selle suhtes, mis toimub Venemaal, kuid me ei kavatse õpetada Venemaa rahvaid õigesti elama. Arvan, et Venemaale ei ole vaja midagi ette heita, vaid teda tuleb mõista."
Kahjuks pärast poolteist päeva kestnud tööd konverentsil ei meenunud need targad sõnad osavõtjatele ega kuulajaskonnale.

Nõiasabat "Vastumeelsusega Venemaalt"
"Milline on konverentsi eesmärk, ja miks seda just Eestis korraldatakse, kas see muudab midagi?"küsis kaasaegse vene pressi suurkuju, teleajakirjanik Vladimir Pozner.
Võib-olla andis kaudse vastuse Venemaalt kutsutud esinejate koosseis, kes olid nii-öelda ühest leerist. Ja mõttekaaslaste padjaklubi rikkus üht ajakirjanike põhilist eetikakoodeksi punkti – maailmavaadete paljusust.
Lõpptulemusena kaldus konverents russofoobiasse. Esinejad kritiseerisid mitte niivõrd massimeediat kui Putini Venemaad, tehes seda kohati lausa vulgaarsel ja sõjakal kujul.
Mõned esinejad ei varjanudki, et nad on Kremli suhtes opositsioonis, mis hämmastas, sest sellisel juhul ei saa ju rääkida ajakirjandusest, vaid poliitikast. Kahjuks tegid seda nii nimekad külalised Andrei Tsherkizov, Grigori Pasko, Masha Slonim, Vladimir Korsunski, Vitali Portnikov, Olga Oliker kui meiepoolsed esinejad Kadri Liik, Mihhail Lotman, Ilmar Raag ja Marko Mihkelson.
Andrei Tsherkizov raadiost Eho Moskvõ arvas, et Venemaa kui riik ei ole kunagi armastanud pidada dialoogi teiste maadega ja kõik tema hädad saavad alguse ebakompetentsusest – sellest, et võimule tulid "agarad hallid sinelid". Samuti teatas ta, et venelaste õnnetus on ... vene õigeusu kirik, sest patriarh Aleksius ei ole kordagi hukka mõistnud sõda Tshetsheenias. See on vale. Patriarh on korda kolm pöördunud vene moslemite poole rahupalvega, kuid telekanalid, Gusinski ja Berezovski hääletorud, tegid kõik, et seda fakti varjata.
Väljamõeldud süüdistusi, ja mis eriti hämmastas, kontrollimata informatsiooni (kuulujutte) pakkusid esinejad kui usaldatavat viimase instantsi tõde. Võib-olla sellepärast märkis Vladimir Pozner, et ta ei mõista inimesi, kes sõidavad mööda ilma ringi rääkimaks, kui halb on neil kodumaal. Iseasi on selgitada toimuvat.
Maailmas liiguvad valed arvamused Venemaa kohta (mida kinnitas suuresti ka Tallinna konverents). Seda enam, et teise silmas pindu nähes tuleb näha palki enda omas. Iraagi sõja ajal ei erinenud USA peamiste telekanalite uudised üksteisest millegagi, ja kaks-kolm ajakirjanikku, kes lubasid endale ametlikust propagandast erinevaid seisukohti, vallandati kohe. Muide, USA televisiooni peab Pozner parimaks maailmas.
Konverentsi 15 ettekandest oli mõtlevale inimesele suunatud vaid kolm. Oleg Panfilov ekstreemse ajakirjanduse keskusest rääkis veenvalt vene ajakirjanike juriidilisest kirjaoskamatusest. Just sel põhjusel võidakse neid taga kiusata. Ühtlasi kutsus ta vene pressi kritiseerijaid üles korrektsusele. Nende 11 mõrva taga 2004. aastal, millest kogu aeg kirjutatakse, ei olnud suures osas mitte ajakirjanikke tagakiusavad võimud, vaid tavalised kriminaalkurjategijad, kelle poolest on Venemaa tuntud.
Carnegie Centeri esindaja Andrei Rjabovi ja programmi "Vremena" saatejuht Vladimir Pozneri ettekanded olid samuti soliidsed.

Võimude ideoloogiline kokteil
Andrei Rjabov rääkis vene ametlike infokanalite rollist Vene riigi uue ideoloogia kujundamisel. Seda võib nimetada mittetäielikuks isolatsiooniks, sest kaasaegses maailmas on raske elada täiesti autonoomselt.
Venemaa areng viimastel aastatel on viinud võimujuhid arusaamisele, et nende poliitikaga ei ole kaugeltki kõik korras. Väljapääs aga leiti õigustustes ja kaitsele asumises. Selline ideoloogia käsitab Venemaad kui ümberpiiratud kindlust. Veel nimetatakse seda suveräänseks demokraatiaks ehk maa eripäraks.
Aga peamised hädad, kaasa arvatud maa tükeldamise oht, tulenevad Läänest peale surutud arengumudelitest – siit järeldub, et kõik oma võimude pakutu pole küll hea, kuid ikkagi parim antud olukorras. Selline arusaam on iseloomulik suures osas vene infokanalite uudisteprogrammidele.
Viimastel majandusliku tõusu aastatel on kohanemispüüd muutunud piduriks, sest inimestel on suuremad eesmärgid ja võimalused, tekkinud on soov jätta minevik selja taha. Siit tuleb otsida ka SRÜ riikide värviliste revolutsioonide põhjusi. Ja võib arvata, et Venemaalgi ei usuta arengutee valikuvõimaluse puudumisse.
Isolatsiooniideoloogia on veel üles ehitatud ajaloolistele juurtele. Väidetakse, et muutused, mis viisid riigi kaoseni, toimusid revolutsiooni ja Esimese maailmasõja tagajärjel. Need said võimalikuks tänu liberaalse opositsiooni ja võimude minnalaskmisele, keda olevat manipuleeritud väljastpoolt ja Lääne rahaga.
See ei peegeldu mitte üksnes ajakirjanduses, vaid ka kinolinal ja televisioonis, millel on kõige suurem auditoorium.
Kauge ajaloo kajastamine näitab ilmekalt praegust poliitilist olukorda Venemaal.
Andrei Rjabovi seisukohtadega võib mitte nõustuda, kuid mööda vaadata neist ka ei saa. Seda enam, et tema väitel enne eelseisvaid valimisi ei õnnestu Venemaal luua riiklikku isolatsiooniideoloogiat. Seepärast pakuvad infokanalid ka edaspidi mingit ideoloogilist kokteili, kus on valdavad nii konservatiivne kui alahoidlik tendents.

Kui ajakirjanik on midagi enamat
Vladimir Pozneri sõnul sündis vene ajakirjandus tänu perestroikale justkui ühe ööga ümber. Ajakirjanikud muutusid siis millekski enamaks kui ajakirjanikeks. Neile näis, et ajakirjanikel on eriline missioon.
Nende enesehinnangut ja tähtsust toitis rahvas, kes jumaldas infokanaleid. Viimaste populaarsust ületasid üksnes Mihhail Gorbatshov ja akadeemik Sahharov. See oli halb. Ajakirjanikud unustasid oma põhiülesande, otsustades, et ajakirjanduse all mõistetaksegi seda, mida mõtlevad ajakirjanikud ise, kuna nad on kõige mõtlemisvõimelisemad ja kõikemõistvamad. Seetõttu polevatki informeerimine enam ajakirjanduse põhieesmärk.
Viimastel aastatel on Venemaal usaldus ajakirjanduse vastu märgatavalt langenud.
Pozner pööras tähelepanu 1996. aastale, kui ees seisis presidendi valimine, mis sisuliselt tähendas Boriss Jeltsini tagasivalimist. Tema toetus oli tookord armetu, ja favoriidiks oli tõusnud Gennadi Zjuganov.
Siis otsustasid vene oligarhid, eelkõige Gusinski ja Berezovski, televisioonis Jeltsini üles kiita ja mitte lasta ekraanidele Zjuganovit. See ei vastanud ajakirjanduseetika normidele, kuid iga ajakirjanik teadis, mis temaga juhtub siis, kui võidavad kommunistid.
Võitis Jeltsin, kaotajaks jäi aga ajakirjandus, mis hakkas uuesti teenindama võimu nagu nõukogude ajal.
Kuidas on sõnavabadusega Venemaal praegu? Pozneri arvates võib sellega enam-vähem rahule jääda, mis puudutab kirjutavat pressi. Ajalehti on nii kommunistlikke, fashistlikke, antisemiitlikke kui ka antiputinlikke.
Kuid juba 1996. aastal mõistsid võimulolijad, et kõige võimsamalt mõjutab rahvast televisioon. Seetõttu ongi kõik juhtivad telekanalid võimu käsutuses.
Võimud kardavad massiteabevahendeid, sest pole enda võimus kindlad, kuid peamiselt sellepärast, et nad ei suuda ette näha riigi tulevikku.
Märkimist väärib, et meie ajalehed tsiteerisid mõnuga just seda Pozneri lauset, kuid vaikisid maha kogu ülejäänud kriitika ajakirjanduse aadressil, mis on iseloomulik ka eesti ajakirjandusele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)