Eesti kaitsetahe ei tohi uinuda

TOIVO TOOTSEN,      01. märts 2006


Julgeolekuriskidest rääkides või kirjutades arutletakse: kas keegi julgeb või ei julge Eestile kallale tungida.

Eesti on küll sageli olnud sõdade tallermaa, kuid mitte sõja ainus objekt. Põhjasõda, Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda – nende eesmärk polnud ainuüksi meie kodumaa vallutamine. See sündis  suurte sõdade käigus, olime üks nende sõdade paljudest tallermaadest.
Samamoodi on raske ette kujutada, et mõni agressor himustaks kallale tungida tulevikus ekstra ja ainult Eestile. Küll on aga võimalik, et mingi järgmise suure sõjalise kriisi ajal on ka Eesti taas sõja sõtkuda.

Vältigem sõjalisi kriise

Kuna üksnes meile tõenäoliselt keegi kallale ei tungi, siis peaksime tegema kõik meist oleneva vältimaks mõne suure, mitmeid maid haarava sõjalise kriisi puhkemist. Ainus ja reaalne tee selleks on meie ühiste kaitseorganisatsioonide tugevdamine – osalemine NATOs ja Euroopa Liidu kiirreageerimisüksustes. Selleks on meil vaja väga hea väljaõppe saanud professionaalseid sõjamehi. Praegu võime seniste rahutagamismissioonide põhjal ütelda: meil on nad olemas, oleme võimelised neid ka senisest rohkemal arvul ette valmistama. Mida rohkem meie poisse missioonidelt läbi käib ja sinna minekuks valmistub, peame senisest tunduvalt enam mõtlema psüühiliselt ja füüsiliselt väga suure koormuse all olnud kaitseväelaste taastumisele pärast missioonil osalemist ja nende sotsiaalsetele garantiidele, samuti ka abile, mida on võimalik osutada missioonilviibijate peredele.

Peame ise suutma end kaitsta

Mida tugevam on NATO ja Euroopa Liidu võime kriise hallata ning oma liikmesriike kaitsta, seda väiksem on mingi suure sõjalise konflikti puhkemise oht. See aga ei tähenda, et võiksime sellise võimaluse täielikult välistada. Just selleks puhuks ongi meil vaja mitte ainult väga head professionaalsete kaitseväelaste kontingenti, kelle peamine ülesanne on osaleda rahutagamismissioonidel, vaid ka arvestatavat väljaõpetatud reservväelaste hulka ja tugevat Kaitseliitu, kes oleksid valmis vajadusel kaitsma iga jalatäit meie maast. Kui jutt on suurest sõjalisest kriisist, mis hõlmaks NATO maid või EL liikmeid, siis on ju selge, et nende põhijõud võivad olla seotud hoopis mujal. Eesti võib osutuda suure sõjalise konflikti perifeeriaks – aga meie jaoks on ka siin toimuv sõjategevus elulise tähtsusega –, ja me peame eelkõige ise olema võimelised ennast kaitsma.
Suurt sõjalist konflikti, kus osaleb miljoneid sõjamehi nagu möödunud sajandi sõdades, tõenäoliselt enam ei tule. Oluliselt on täiustunud ka võitlejate tehniline varustatus ja võitlusvõime. Tunduvalt kasvab iga üksiku sõjamehe väärtus ja tähtsus – rühma või jao asemel on tugeva võitlusvõimega juba ka 3–4-meheline hea väljaõppe saanud grupp kogenud allohvitseri juhtimisel. Tuleviku-sõjamehe koolitus kestab ilmselt kauem ja läheb maksma tunduvalt rohkem kui praegune ajateenijate väljaõpe. Ajateenistust saab siiski pidada vaid militaarseks põhikooliks, millel baseerub tulevane süvaõpe.

Eesti kaitsekontseptsioon ei saa erineda NATO omast

Kas see sõjaline põhikool on kohustuslik või vabatahtlik, see on  arutelude ja arvutamiste küsimus. Tuleb välja arvestada, kui palju meil on tarvis ette valmistada lepingulisse teenistusse vajalikke inimesi, kui palju on vaja välja koolitada reservväelasi jne ning kui palju peaks nendele palka maksma. Praegused ajateenijad läbivad 8–12-kuulise ajateenistuse sisuliselt ilma palgata, aga kui ajateenistus pole enam kohustuslik, tuleb nendele maksta palka. Palk peab olema korralik, sest muidu oleks väga raske leida sinna sobivaid noormehi.
Meie kaitseväelase väljaõpe ja varustus peab olema sama hea kui neil, meie kaitsekontseptsioon ei saa oluliselt erineda NATO omast. Olles koos teistega, ei saa me teistest liiga erineda – ka kaitseväe ülesehituse ja väljaõppe poolest. Me ei tohi lasta oma kaitsetahtel uinuda, piirdudes kaitseväelaste ettevalmistamisega ainult missioonide tarbeks. Kuni on olemas kasvõi väikenegi võimalus, et meid võib tabada agressioon, peame olema valmis seda tõrjuma, ja selleks on meil tarvis vastava väljaõppe saanud reservväelasi. Kui meie maja pole paarikümne aasta jooksul välk tabanud, ei tähenda veel, et võiksime piksekaitse maha monteerida!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)