Saba liputab koera

Seekord lööb pahviks hoopis see, et esmakordselt julgesid kapo ja prokuratuur puudutada Reformierakonna toiduahelasse kuuluva ettevõtte juhte, kes oma töös täitsid erakonnast pärit kangelasliku nõukogu näpunäiteid.

„Mis siis ometi juhtus?“ küsib valitsusparteisõdurite karistamatusega harjunud kodanik nõutult. Ja vastust polegi nii lihtne leida.

 Ka kõige tähisema öö järel koidab hommik, mil koiduvalgus viib endaga sumeda lummuse ning kustutab taevatähed tärkava päeva eel. Midagi sarnast on toimumas ka Reformierakonnaga, kes Eesti taasiseseisvuse lootusrikkamatel aastatel süttis poliittähena, mille helk näis paljude jaoks otsekui tõotatud maa ning oli märk helge tuleviku saabumisest. Täna on neist aegadest jäänud vaid kaunis mälestus. Reformikad on ammu unustanud, et poliitikud peaksid seisma rahva ja riigi huvide eest, mitte tegelema vaid oma kauka täitmisega ja selle raha eest üha võimsamate valimiskampaaniate läbiviimisega.

Uhkus ajab upakile! Õige see on. Seni Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda kõigis ilmapattudes süüdistanud paremerakonnad peavad nüüd tunnistama, et ahnus, saamahimu ja seadustele vilistamine on muutunud hoopis nende endi igapäevaelu pärisosaks. Pole ju ka IRL patust puhas. Elamisload, perekond Tautsid, ja kasvõi see, et kui Tallinna Sadamast füüri kanditi, istus ministritoolil Juhan Parts. Kuid enesekriitilise peeglissevaatamise asemel kinnitavad reformituusad ühest suust, et nende erakonnakaaslane Allan Kiil tegutses omal algatusel ja et nõukogu juhistest lähtuv Ain Kaljurand on toimunus ainus süüdlane.

Normaalses ühiskonnas ei piirdu nii suure mädapaise lõhkemisel vastutus vaid nõukogu tagasiastumisega – tagasi astub kogu ministritekabinet. Kas Eestis on seda palju oodata?

 Reformierakonna parteiaparaat on harjunud käsutama nii õiguskaitseorganeid kui ka kohut. Ka läinud neljapäeval, kui Harju maakohtul tuli langetada otsus sadama juhatuse liikmete vahi alla võtmisest, helises Liivalaia tänava kohtumajas nähtavasti punane telefon ja ärritunud hääl nõudis jama kohest lõpetamist ning meeste lahtilaskmist, et saaks usaldusväärse seltskonnaga otsida otste vettelaskmist.

 Kuid ajad näikse muutuma hakkavat! Kohtunik otsustas hommikul siiski telefoniõiguse kukele saata. Loodame, et ka seni ülaltpoolt tulevaid käske kuulekalt täitnud kapo ja prokuratuuri ärksamad töötajad suudavad seekord kindlaks jääda, ning meile avatakse Tallinna Sadama juhtumi kõik tagamaad. Toogu see endaga kaasa kasvõi seni puutumatute valitsuserakonna tagatoaprohvetite vahelevõtmise.

 Luuramine Tallinna linnavalitsuse ja Keskerakonna järele on pärssinud tõsiste kuritegude avastamist. Politsei piiratud ressursside ja üha õheneva sisejulgeoleku juures on suurima opositsioonierakonna järele nuhkimine üks põhjusi, miks Tallinna Sadama kuritegudeni jõuti alles nüüd. Kui ikka on vaja kogu isikkoosseisuga otsida Keskerakonna kontoris viitsadat eurot ja kuude kaupa analüüsida, kuidas vembumehest poisikese kirjavarguses teha peasüüdlaseks opositsioonilisi parlamendisaadikuid, pole lootust, et Tallinna Sadama järel jõutakse kord ka Eesti Energia jt Reformierakonna rahapuude juurteni.

Ja kes vastutab selle eest, et siseluure raiskab oma suutlikkuse opositsiooni olematute kuritööde fabritseerimisele, samal ajal kui korruptsioon riigis valitsuspartei tasandil takistamatult vohab? Ja kuhu jäid presidendi ja Riigikogu esimehe nördinud avaldused Aktuaalses Kaameras?!

 Seni on Reformierakond lüpsnud Eesti riiki nii palju, et näib, nagu riik ainuüksi selleks eksisteerikski. Mõnusalt täituvad ju oravate endi ja sõprade taskud. Saba liputab koera. Kaua sa kannatad, valija?

KESKMÕTE: Normaalses ühiskonnas ei piirdu nii suure mädapaise lõhkemisel vastutus vaid nõukogu tagasiastumisega – tagasi astub kogu ministritekabinet.

LAURI LAASI, Riigikogu liige

Jaga |