Pole peremehetunnet, on lootusetus

Kahju 28.03.2010.12.46 PM: See, millest inimesed tegelikult puudust tunnevad, on peremehetunne - seesama tunne, mis valdas rahvast, kui 90-ndate aastate alguses Laulva Revolutsiooni käigus lauldi Tallinnas Lauluväljakul "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Rahvas oli ühtne, tunnetati oma jôudu ja, vaatamata majanduslikule kitsikusele, oldi uhked oma rahva ja kodumaa üle. Vaid väga vähesed suutsid aimata, millises suunas ühiskonda juhitakse ja millise krahhiga see lôpeb. Inimesed arvasid, et oleme tôesti vabaks saamas, Seetôttu vaadati joovastuses mööda sellest, kuidas maa uued omanikud hakkasid üksmeelset ühiskonda lammutama üha väiksemateks ja väiksemateks üksusteks, millega kahtlemata kaasnevad tülid, viha, kadedus ja, lôppkokkuvôttes, ühiskonna täielik peataolek ning laostumine. Relvaga maadevallutamine oli kôigil meeles, kuid selle saavutamine ideoloogiliste ja majanduslike vahenditega tuli ootamatusena. Ainus vôimalus aimata, kes ühiskonda juhib ja kuidas seda tehakse, on jälgida, kuhu voolavad ühiskonna varad, mille ekvivalendiks raha.

Kôigepealt hakati tagastama varasid; see lôhestas ühiskonna vara saanute ja varata jäänute klassiks. Loodi  parteid, avalikustamata, kes neid lôi ja rahastas. Valiti täiesti kogenematud ja kergesti juhitavad üliôpilased riiki juhtima. Loodi varjatud vôimustruktuurid riikliku kaadripoliitika vajadusteks. Erastamise kaudu hakati jagama riigile kuuluvat vara erakätesse, kusjuures kôige tähtsamad  ja strateegilised ettevôtted libisesid vaid sentide eest Lääne kapitali omanike valdusesse.

Kogenematud ja äärmiselt keskpärased lapspoliitikud tõid ühiskonda ahnust, kadedust, teistega mitte arvestamist, selja tagant löömist, reetmist ja vihkamist. Kiirus, millega suur osa elanikkonnast haarati sellesse möllu, oli hämmastav ja inimesed kaotasid totaalselt pea. Nähti vaid uusi maju, autosid, riideid, välismaareise, aga ei nähtud kôikjale laienevat laenuorjust, hirmu, rahvuslike varade kaotamist ja riikliku tulubaasi üha kiirenevas tempos hävimist - s.t rahvusliku ja riikliku tuleviku hävitamist.

Pole ime, et sellises üliliberaalses ja paljaksröövitud ühiskonnas ei taha meie lapsed elada. Tegelikult nad tahaks ja oleks nôus uskumatute pingutustega ka riigi uuesti üles ehitama, aga selleks puuduvad juba eeldused. Eestis on vastu vôetud seadusi, mis igas teises Euroopa riigis oleksid môeldamatud ja kutsuksid esile massilise allumatuse (nt uus tööseadusandlus, andmekaitseseadus, perekonnaseadus, ajakirjanduseadus jne).

Riiklik kaadripoliitika on katastroofiline - selle käigus on juhtivatele kohtadele pandud sügavalt ebakompetentseid, kuid agressiivseid isikuid. See puudutab nii riiklikku juhtimist, poliitikat, kultuuri, meditsiini, sporti kui ka riigi kontrolli all olevaid massiteabevahendeid. Nende ainsaks môtteks on hävitada endast paremad, et oma ebakompetentsus ei paistaks silma. Riiklikud rahalised toetused kultuurile, meditsiinile ja haridusele jagatakse kitsas ringis omade keskpärasuste vahel, juba ette teades, et sellest midagi ei tule.

Suur osa neist, kes on andekad ja ettevôtlikud, peavad Eestist lahkuma, sest neil puudub siin igasugune perspektiiv areneda vôi midagi saavutada. Nii hävitavad meie hulgast valitud meie oma rahvuslikku geneetikat, sest teatud inimomadused, ka juhiomadused, on päritavad. Tegelikult pole kellelegi vaja juhte, kui rahvas on hääbumisele määratud.

-o-

Jaga |