Parlamentaarses riigis kohus seadusandjat ei asenda

HELLE KALDA,      22. veebruar 2006


Omandireformi aluste seadus külvas eestlaste vahele põlgust ja viha. Suguseltsid on läinud jäädavalt tülli, vend ei tunne venda, omanikud vihkavad üürnikke, üürnikud omanikke. Kas on ka mõni õnnelik? See seadus on võtnud kümnetelt tuhandetelt eesti peredelt tahte rõõmu ja austusega tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. Baltisaksa ümberasujate vara jagamine Riigikogus ja Riigikohtus on paranemata armid taas lõhki kiskunud.

Omandireformi aluste seadus (ORAS) ei ole päris tavaline seadus, milliseid Riigikogu saalis 15 aasta jooksul on menetletud tuhandeid. See seadus oli eelkõige omal ajal saavutatud poliitiline kokkulepe, mis arvestas selle aja poliitiliste vajadustega. Kindlasti võib väita – ja aastad on seda tõestanud –, et selle seaduse vastuvõtmisega riivati väga paljude inimeste põhiseaduslikke õigusi ega järgitud võrdse kohtlemise printsiipi.
ORAS on külvanud eestlaste vahele põlgust ja viha, suguseltsid on läinud jäädavalt tülli, vend ei tunne venda, omanikud vihkavad üürnikke ja üürnikud omanikke. Kas on ka õnnelikke?

Seaduses puudub kodu mõiste

Vastuvõetud tuhandete õigusaktide hulgas on ORAS ainuke seadus, mis on riigis põhjustanud kõige rohkem poliitilisi vaidlusi ja mõjutanud iga inimest Eestimaal. Sest see seadus puudutab kodu. Pole inimest, kes ei teaks, mis on kodu.
Tõsi, see seadus ei kasuta kordagi mõistet KODU. Aga kui kirjutame seadusesse paragrahvi, mis ütleb, et „varade tagastamine ei tohi põhjustada uut ülekohut", siis mida see tähendab? Mis on see vara, mida tagastatakse? Teame, et need on vanad majad. Kes elavad nendes majades? Kellele neid tagastatakse? Mis on siis ülekohus?
Need küsimused on seadusandja jätnud paraku vastamata.
Omandireformi aluste seadus ei räägi sõnagi ka inimesest. Inimesest, kes ei taha midagi muud, kui elada rahus oma kodus, kasvatada lapsi ja vananeda seal.
Inimestele ja nende kodudele peame aga mõtlema meie, nende inimeste poolt valitud saadikud. Nad on usaldanud oma saatuse meie kätesse. Minu arvates ei tohiks me oma rahvast ohustada järelemõtlematute otsustega, jagada laiali nende kodud nagu peenraha. SEDA õigust ei ole meile mitte keegi andnud.
Kui me oleme rahva saadikud, siis peame hoolt kandma, et me sellesama rahva liikmeid üksteist vihkama ei ajaks.
Üürnike Liit pole kunagi olnud omanike ega eraomandi vastu. Kuid oleme alati küsinud, kas vara omanikele just sellisel teel ja moel tagastamise otsused on kõige õigemad, kõige ainuvõimalikumad? Kas ei saaks reformida vähemate inimkaotustega, suurema konsensusega, tugevama tasakaaluga?

Ühtedele teistkordne kompensatsioon, teistele lõputu ülekohus

Samal ajal, kui ikka veel kehtib baltisaksa ümberasujaid puudutav paragrahv, samal ajal püsib ka § 2 lõige 2, millest me üldse pole veel rääkima hakanud: tagastamine ei tohi tekitada uut ülekohut. Siit lähtudes – 1939.–1941. aastate ümberasujatele, kes lahkusid riikidevahelise lepingu alusel, ei pea tagastama nende mahajäänud vara, kuna see vara EI OLE õigusvastaselt võõrandatud, seega nad ei ole õigustatud subjektid.
ORASe § 7 lõige 3 seab ümberasujate vara tagastamise sõltuvusse riikidevahelisest lepingust. Selle lepingu sõlmimine on eelkõige valitsuse pädevus ning eeldab valitsuse tegevust.
Kuna seda lepingut ei ole ega tule, tuleb aastaid kõne all olnud majade saatus otsustada seaduse järgi. Meil tuleb täita nende inimeste õiguspärane ootus, kes neis majades elavad ja kellel on juba ammu õigus oma kodu erastada.
Teist maailmasõda ei alustanud Eesti. Mitte meie ei pea sõja algatajatele kompensatsiooni maksma. Valitsus peab täitma seadusi ja likvideerima ülekohtu, mida on juba põhjustatud tagastatud majade elanikele ja mida tahetakse jätkata Riigikohtu kätega, üritades pärijate kaudu kinnisvaraärimeestele kantida vara, millest ümberasujad ise loobusid.
Me oleme 15 aasta jooksul leidnud raha sildadele, sadamatele, laevadele, maanteedele, uutele suurehitistele. Me ehitasime miljardi eest KUMU, me vaidleme Sakala keskuse ja Pärnu kunstimuuseumi pärast. Selleks meil raha ja indu jätkub. Aga me ei ole leidnud raha, et anda inimestele kodu – kodu, mille parlamendis vastu võetud seadus nendelt ära võttis.

Rahvaküsitlus näitaks Riigikogule koha kätte

Kahjuks puudub praegu veel poliitiline üksmeel, et otsustada meie riigi tänaste maksumaksjate kasuks. Riigikogu suutmatuse ja tulemuse puudumise tõttu kogunes eelmisel nädalal Tartus Riigikohtu üldkogu, millelt mõned huvitatud grupid loodavad § 7 lg 3 tühistamist. Kohus teeb otsuse teatavaks kahe kuu jooksul.
Kas tõesti luuakse Eestis ajalooline pretsedent, ja parlamendi eest hakkab otsuseid langetama kohus? Andke andeks, mina arvasin, et meil on parlamentaarne riik. Parlamentaarses riigis poliitilisi otsuseid kohus ei langeta. Kas pole üsna jube elada riigis, kus poliitilisi otsuseid langetab kohus? See on üsna hirmutav perspektiiv.
Loodan kõigest südamest, et meie, rahva saadikud, siiski suudame Riigikogus omavahel kokku leppida. Muidu peaksime tõepoolest korraldama rahvaküsitluse, nagu juba tehakse ettepanekuid. Mina rahvaküsitlust ei karda. Kuid tean, et on poliitikuid ja erakondi, kes kardavad. Huvitav, miks?
Küsitlused meedias on juba üheselt näidanud, et 80–90 protsenti eestimaalasi ei soovi ümberasujatele kord juba kompenseeritud vara teistkordset tagastamist.
Parlament võib küll rahva arvamusest mitte välja teha. Ta on ennegi rahva tahet eiranud (tuletame meelde raudtee müüki ja Eesti Energia erastamist), kuid oleme ka näinud, et midagi head see kaasa ei too.
Minult on küsitud, kas on võimalik koguni parlamentaarse kriisi lähenemine. Kriis ongi ju suutmatus kokku leppida.
Tahaksin näha, et kolleegid riigikogulased siiski tõusevad kõrgemale isiklike huvide kitsarinnalisest kaitsmisest ja lahendavad olukorra riigimehelikult. Usun, et su suudame ümberasujate seadusesättesse teha vastuvõetavad parandused.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)