Keskerakonna võitlus vee pärast

Et kõik see toimus juba 10 aastat tagasi, on paljud asjade tookordse käigu unustanud. Püüan seda  meenutada.

Edgar Savisaarel oli küll Tallinna volikogu esimehena, küll linnapeana sõdimist Tallinna vee pärast mitu aastat, on praegugi. Linnavolikogu Keskfraktsiooni esimehena osalesin ka mina jõudumööda selles võitluses. Õieti oli see möödapääsmatu: veevarustus ja kanalisatsioon, ühistransport ja linnatänavate korrashoid on linnamajanduse põhisambad, ning linnas võimul olles tuleb nende valdkondadega kõige tõsisemalt tegelda. Eriti tähtsad olid need tegevused Pirita linnaosas, aga just sealt olin neljal korral volikogusse valitud.

Linn: kasum pluss elanike heaolu

Kuna olin linnavolikogus Keskfraktsiooni esimees, tuli mul nende asjadega kõige otsesemalt tegelda. Veemajanduse paremaks kontrollimiseks linnavolikogu poolt määrati mind volikogu esindajana AS-i Tallinna Vesi nõukokku.

Võiks arvata, et selline seis oli väga raske: aktsiaseltsi nõukogu liikmena peaksin ju kõigest hingest hea seisma selle eest, et firma teeniks võimalikult suurt kasumit. Teiselt poolt, kui linn on strateegiliselt tähtsa ettevõtte omanik või osanik, siis on  selge, et linnal on peale kasumi väga tähtis ka teine aspekt - linnakodanikele kvaliteetse teenuse osutamine võimalikult odava hinnaga. Rahvasaadikuna lähtusin just sellest aspektist. See ongi loomulik - esindasin nõukogus omanikku; linna kui omaniku huvi oli meie võimul olles aga just selline. Sellest siis ka minu "nugade peal" olemine omaaegse Tallinna Vee juhi Enno Perega.

Pere oli tulihingeline erastamise toetaja. Tema sõnul kukub ettevõte kohe kokku, kui ei leita miljardeid lisaraha investeeringuteks. Selge, et linnakassas sellist rahahunnikut polnud, mistõttu 1997. aastal otsustatigi kaaluda  Tallinna Vee aktsiate müüki. Volikogu tegi linnavalitsusele ülesandeks  aktsiate erastamine põhjalikult läbi töötada.  Kas üldse ja kui palju aktsiaid tasuks erastada, millistel tingimustel jne. Alles pärast seda taheti teha otsus.

6. juulil  1999 võttiski Tallinna linnavolikogu (volikogu esimees oli Edgar Savisaar) vastu otsuse  AS-i  Tallinna Vesi vähemusosaluse  erastamiseks. Vähemusosaluse (33%  aktsiatest)  erastamise konkursitingimustega tehti potentsiaalsele erainvestorile ülesandeks esitada hinnapakkumisele lisaks  erainvestori/vee-ettevõtja tegevuskava, tehtavad investeeringud, investeeringute ajakava ja selle täitmise garantiid. Selle otsuse taga oli keskerakondlaste  selge seisukoht mitte erastada meie tähtsaima ettevõtte  enamusaktsiaid ja säilitada linna täielik kontroll Tallinna Vee üle.

Ühtlasi alandasime veehinda märkimisväärselt.

Kui palju IRL, Reform ja Mõõdukad kasu said?

Pärast  1999. aasta sügisesi  kohalike omavalitsuste volikogude valimisi moodustasid Tallinnas  valitsuskoalitsiooni  Isamaaliit, Reformierakond ja toonased Mõõdukad, nüüd sotsiaaldemokraadid. Kaldun arvama, et sellise koalitsiooni sündimisel oli otsustava tähtsusega just asjaolu, et nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tahtsid erastada Tallinna Vee enamusaktsiad. Keskerakonna osalemisel koalitsioonis oleks see olnud võimatu. Kes ja kui palju sai kasu Tallinna Vee müümisest linnale ülimalt kahjulikel tingimustel, võib vaid oletada.

Üsna põhjalikult käsitlesin seda perioodi oma kirjutises „Kui Tallinna valitses IRL, Reformierakond ja SDE: linna juhtis Jüri Mõis", mis ilmus 2009. aastal. Tegu oli tehtud - Tallinna Vesi maha parseldatud. Jäi ainult nukralt nentida: see oli  „Tallinna äri  indiaanlaste  moodi", nagu tookord kirjutasin.

Kui Ameerika indiaanlased müüsid mitusada aastat tagasi oma maad maha klaashelmeste ja mõne pudeli viski eest, arvasid nad ilmselt, et tegid head äri. Helmed sai kaela  ja pea mõnusalt soojaks, maa aga jäi ju alles - ega siis valged mehed saa seda laeva peale panna ja minema viia! Alles hiljem selgus, et neil oli nahk üle kõrvade tõmmatud. Maa jäi alles küll, aga indiaanlased ise viidi reservaati...

Samalaadse tehinguga said  hakkama ka Tallinna linnaisad, kui nad selle aasta alguses müüsid maha AS Tallinna Vesi enamusaktsiad.

12. jaanuaril müüdi 28 000 000 aktsiat hinnaga 22.90 krooni tk, kokku 641 200 000 krooni eest (BNS-i uudises räägitakse miskipärast 605 miljonist.  Võibolla on siin arvestatud juba maha Suprema tohutud korraldamiskulutused, see oli vist 2% tehingu maksumusest?). See summa läks Tallinna linnale, kes peab selle raha investeerima veemajandusse tagasi läbi sadevee puhastamiseks tehtavate, tuletõrjevee tagamiseks, liitumise piirmäära ületavate jne. kulutuste katmise. Oluline on siin silmas pidada, et see raha jõuab nii ju tegelikult sendi pealt AS Tallinna Vesi kaukasse! 

Märgiti 30 000 000 uut aktsiat hinnaga 12.90 tk. Seega kokku 687 000 000 krooni eest. See raha läks ettevõtte arvele kui aktsiakapitali laiendamine. Aktsiakapitali laiendamist põhjendati kui äärmiselt vajalikku sammu, mis on hädavajalik vee- ja kanalisatsioonivõrkude arendamiseks ning ilma milleta jääksid kanaliseerimata Nõmme, Merivälja, Lilleküla ja teised Tallinna piirkonnad.

Seega kujunes aktsiakapitaliks 1,15 miljardit krooni. Nüüd räägitakse, et see on liiga suur taak ettevõttele. Majanduslikult olevat hoopis kasulikum vähendada aktsiakapitali ning investeeringuteks raha laenata. Aktsiakapitali vähendamisel saavad kõik aktsionärid vastavalt oma osalusele raha - International Water UU seega umbes 454 miljonit krooni. Laenu aga võtab juba AS Tallinna Vesi!  Seega kui enamusaktsiate müügil tehti nägu, et investor suunab suuri investeeringuid Tallinna veetarbija heaks, siis tegelikult ei maksa IWUU mitte sentigi, need investeeringud tehakse laenurahast. Selle aga maksab kinni tarbija - koos protsentidega!

Niisiis, kui aktsiakapitali vähendatakse 900 miljonit, siis võrdeliselt osalusega saaks linn 446,4 miljonit ja IWUU 453.6 miljonit. Tuleb välja, et  1,3 miljardi asemel maksis ta Tallinna Vee enamusaktsiate eest tegelikult 0,847 miljardit.

Tuletame nüüd meelde ka seda, et tänu eelmiste perioodide jaotamata tulude väljamaksmisele sai IWUU veel 93 miljonit krooni. Siinkohal tuleb küsida, miks ei võtnud Tallinna linn eelmiste perioodide jaotamata kasumit - 182 miljonit krooni - välja enne enamusaktsiate müümist ja jagas selle nüüd lahkelt IWUU-ga? Mis teened neil olid selle kasumi teenimisel? Nii või teisiti, üle 90 miljoni krooni nad said.  Nüüd jääb tegelikuks müügihinnaks juba ainult  0,757 miljardit. 

Uue omaniku tulekuga on ettevõtte investeeringute ehk kapitali eelarvesse tekkinud kulutuste rida nimega "ülemineku kulud", mille taga on umbes 35 miljonit krooni. Sellelt realt finantseeriti ja finantseeritakse kõikvõimalikke konsultante, kes on oma põhitöökohaga  arvel emaettevõttes. Eks ka see on raha "koju" tagasi toomise üks variante. Nende konsultantide kasutamine on fikseeritud lepingus, mille linnaisad alla kirjutasid. Iseasi, kas hästi funktsioneerivas ettevõttes on vaja neid konsultante kasutada, kellest "mõni on lollim kui Tallinna Vee kaeviku töötaja" (hinnang pärineb ühelt Tallinna Vee anonüümseks jäävalt spetsialistilt)?

GIBB Tallinna moodi, öeldakse selle kohta - viidates Eesti Raudtee hirmkallitele nõustajatele...

Korvamatu kahju Tallinna linnale

Varsti tuli Keskerakond taas Tallinnas võimule. Aga korvamatu kahju linnale oli AS-i Tallinna Vesi enamusaktsiate müügiga ning  linnale äärmiselt kahjulike erastamislepingute ja teenuslepingute sõlmimisega tehtud.

Isamaaliidu Tallinna  linnapea Jüri Mõis  oli kergel käel alla kirjutanud  lepingud, millega  anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasuna. Nõustamise mahuks esimesel 5 aastal kavandati 10000-20000 tundi, järgmisel kümnel aastal  3000-6000 tundi. Nõustamistasu keskmine hind nn sidusühingule oli 125 dollarit tunnis! Lepingutega tagati AS-i Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49%  käibest.  Just see on konks, mille taga on praegu kinni kõik läbirääkimised vee hinna langetamise üle ning mis muudab mõttetuks  nn  monopolidevastase seaduse  ja  õiguskantsleri  variserliku jutu. Nii eelnõu esitajad kui ka õiguskantsler teavad  suurepäraselt, millistele lepingutele  isamaaliitlane Jüri Mõis alla kirjutas ning et nende lepingute toetusel võidab Tallinna Vesi ka kohtus! Aga kaotab Tallinna linn - ja just seda soovib praegune valitsuskoalitsioon kõige rohkem. Mida halvem Tallinnale, seda parem neile - olete ju kõik seda IRL-i ja Reformierakonna soovi näinud.

Edgar Savisaar volikogu esimehe või linnapeana ning linnavolikogu Keskfraktsioon pidid tegema titaanlikke pingutusi, et midagigi paremuse poole nihutada. Seda sai teha ainult läbirääkimistega.

«Vee hinna tõus on tänu linnavalitsuse läbirääkimistele Tallinna Veega 2004. aastal siiski oluliselt väiksem, kui see oleks olnud Jüri Mõisa poolt veefirma erastamisel sõlmitud esialgse lepingu järgi,» ütles tookordne abilinnapea Jüri Ratas. Linna algatusel 30. septembril 2002 sõlmitud uus leping vähendas 2006. aastaks kavandatud hinnatõusu  20% võrra ning ekslinnapea Jüri Mõisa poolt 2006. aastaks ettenähtud tõus ajatati aastani 2010. Seejuures jäi 2003. aastaks plaanitud 3,8-protsendine hinnatõus uue leppe järgi üldse ära.

„See muudatus tähendab linlastele aastatel 2003-2005 vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest 36 miljonit krooni kokkuhoidu," märkis Ratas.

Just see oligi aluseks keskerakondlaste väitele, et hoiame vee hinna kontrolli all. Meie võimaluste piires seda tegimegi!

Aga  võitlus vee pärast jätkus veel aastaid ning kestab tegelikult siiamaani. Saan ainult öelda: Keskerakond on andnud parima, et tallinlastele leevendada  Suurt Pauku, mille andis AS-i Tallinna Vesi enamusosaluse müük ennekuulmatult kahjulikel tingimustel. Meie ühisvara parseldasid maha IRL - tookordne Isamaaliit -, Reformierakond ja SDE. Linnale kahjulikud lepingud kirjutas alla tookordse Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis.

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu liige, Tallinna volikogu Keskfraktsiooni esimees 1993-2003

[esiletõsted]

Nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tahtsid1999. a. erastada Tallinna Vee enamusaktsiad. Keskerakonna osalemisel koalitsioonis oleks see olnud võimatu.

Mida halvem Tallinnale, seda parem neile - olete ju kõik seda IRL-i ja Reformierakonna soovi näinud!

 [fotoallkiri]  VÕITLUS TALLINNA VEE PÄRAST: Tegelikult käib võitlus raha pärast ja Tallinna vastu.

Jaga |