Tuleb tuttav ette!

Majanduse Rahvakomissariaadi kõrval, teineteise vastas asuvates hoonetes avas Shor kaks kontorit: ühte asus grupp joonestajaid ja teise võtsid kohad sisse eksperdid. Mõlemad olid vajaliku instrumentaariumiga hästi varustatud, siin Shor kokku ei hoidnud. Dekoratsioonid pidid kogu kontsepti jõuliselt toetama, sest ees ootas suur asi.

Lugedes lehti ja suheldes uute ametkondadega, tundis Shor innustuse uut tulva ja talle avanes salauks nõukoguliku bürokraatiaaparaadi hingesoppi, mis üllatas teda meeldivalt. See sarnanes funktsionaalse laekaga, mis avanes vastavalt soovidele ülaltpoolt. Ilmselt sellisena laegas just projekteeritigi: ülal elasid jumalad, kes teadsid kõike ja olid patuta ja all askeldas rahvas. Kuskil vahepeal aga kriuksus, raksus, kolises, vingus ja mürises hammasrataste lõgisedes kangidega varustatud mehaaniline vahekast, mis kujutas endast vastasmõjude loomise instrumenti.

Shor sai aru, et uue formatsiooni poliitikud peavad end targemaks ükskõik millistest maailma teadustegelastest. Häälekas ja altpoolt kostev massiline „Ei!“ mattus alati ülalt ka üksikuna sosistatud „Jah-i“ alla.

Seda mõistnuna laskis Shor käiku Lenini poolt kunagi ühe parteilise joomaorgia ajal saadetud telegrammi. Sisu oli lihtne – see oli idee hakata kasutama puust torustikke kõigi maailmas leiduvate vedelike jaoks. Idee oli nii jabur, et omas kõiki võimalusi olla edukas, sest lõi just oma idiootsusega. Shor otsustas selle lülitada sotsialistliku ülesehitustöö viisaastakuplaani.

Konstruktorid võtsid idee vastu arusaadava imestusega, protestima ei hakanud. Alandlikult valmistasid nad ette joonised. Kui paberid olid leninliku telegrammiga kinnitatud, viis Shor need Majanduse Rahvakomissariaati.

Põhimõtteliselt polnud projektis mingit riski. Äärmisel juhul jäi alati võimalus esineda idioodina, kes pidevalt jooksis jaburate ideedega ringi. Kas siis Moskvas vähe idioote oli?!

Kuid kartused osutusid asjatuteks. Nagu Shor oli arvanud, lendas tema plaan kõige kõrgemale ühegi takistuseta. Mitte keegi ei tahtnud end sellega siduda, et mitte näida targemana Leninist endast. Pakett ettepanekutega löödi lennult edasi kõrgemasse instantsi. Ükskord aga varustas keegi kuskil “üleval” paketi resolutsiooniga: idee on suurepärane, aga mida arvavad eksperdid? Eksperdid, kes istusid joonestajate vastas, reageerisid kõiki- ja kõikehaarava vaimustusega. Tiireldes kõrgemates majandussfäärides, puutus Shor kokku eakate vaenulike tehnikutega; mõned insenerid ütlesid projekti kohta mitte eriti tunnustavaid sõnu ja tegid seda veel valjusti, rõhudes puutorustiku ebausaldusväärsusele.

„Te olete kas kretiin või aferist,“ inises vanaldane tüütu ekspert, hoides kinni Shori nagu vargapoisi varrukast. „Mu meelest olete pigem teine variant.“

„Teil on nõukogude puu vastupidavusest täiesti vale ettekujutus,“ pareeris Shor. „Aktuaalsemalt on vaja mõelda, endine seltsimees!“ Iniseva klassivaenlase kahtlused sumbusid õnneks peatselt.

Varsti sai Shori konstrueerimisbüroo vajalikud ressursid puutorustiku tehnilise otstarbekuse põhjendamiseks. Sellega võiks lugeda epopöa lõppenuks. Shor alustas juba saadud ressursi sularahaks muutmise protsessiga, andes tudengitele kümneka allkirja eest, otsekui saanuks nad palka.

Kuid siis juhtus midagi ettenägematut. Riigipank viis vahendid teisele arvele. Projekti sättis enda alla üks vastküpsetatud nõukogulik trust. Selle juht, nime järgi etniline ungarlane Kukoszc (tõlkes tähendab see umbes kombinatsiooni pöidlast ja nimetis- ning keskmisest sõrmest), saatis Shorile kirjaliku ultimaatumi. Ta pani ette: kas sulanduda tema struktuuri või mitte sekkuda nõukogulikku ülesehitustöösse?

Shor loomulikult eelistas sulandumist, säilitades kisa, sõimu ja ähvardustega vähemalt osa oma kunagisest eelarvest. Olles vahetanud selle ruttu sularahaks, jättis ta oma kontorid saatuse hooleks. Torujuhtmete ehitamine – kas siis puust või terasest ükskõik mis voolava vedeliku jaoks, olgu siis kodune kissell, puskar või nafta – ei mahtunud tema tulevase elu kondikavasse.

Raha, mis pumbati välja lollakalt Majanduse Rahvakomissariaadilt, võimaldas Shoril varju pugeda ja pühendada aega uue reaalsuse tundmaõppimiseks ning uue ajaga kaasas käiva uue plaani väljahaudumiseks.

Tõlkinud ja vihjanud ANDRES RAID

[illustratsiooniallkiri]

NAGU ENSV: Pikka aega Eestit valitsenud Reformierakond sarnaneb grotesksuse ja absurdsuse poolest nõukogude võimuga. Oravad võtavadki edukalt eeskuju minevikust: ka praegu häbistatakse teisitimõtlejaid, ajalehed peavad võimupoliitikuid kiitma, loodud on tohutust hulgast ametkondadest ja ametnikest moodustuv bürokraatiamasin jne. Foto: Virgo Kruve.

Jaga |