Pariisi päikesejänkud Eesti kohtus

ALLAN ALAKÜLA,      15. mai 2002



Armas Stella, Minu mälestuses olite Teie Pariisis natuke noorem ja mina natuke vanem. Teie toast kiusasime vastasmaja aknast peeglikiirtega Iraagi saadikut…

Umbes nii alustas Vabariigi President Lennart Meri 1998. aasta 14. septembril ametlikul riigipea blanketil vastuskirja Stella H. Reinola D`Aquilale ühe Tallinnas asuva maja tagasitaotlemise küsimuses. Jutt käib Arnold Greeni kodust Kurni 31, Nõmmel. Lennarti ja Stella isad olid rakkes Eesti diplomaatilises teenistuses Pariisis.
Pariisi päikesejänkude meenutamise järel avaldas Vabariigi President lapsepõlvetuttavale, et omandireformis kuulub riigipea sümpaatia vaieldamatult D`Aquila saatusekaaslasile, kuna ka Meri enda pere olevat samal moel kannatanud. "Teie dokumendid, armas proua D`Aquila andsin juristile uurida. Teatan Teile tulemustest niipea, kui oleme selgusele jõudnud," lubas Eesti kõrgeim ametnik. Tulemused tulidki aasta pärast kui Meri oli ametisse sättinud laarivalitsuse, kes sekkus õigusemõistmisse. Selgust siiski ei saabunud, kuna Riigikogus võib oma vea veel parandada.

Eesti on õigusriik ja kuu aja pärast 10-aastaseks saavasse põhiseadusse on raiutud võimude lahususe põhimõte. Kuigi president nimetab ametisse kohtunikud ei saa ta ometi õigusemõistmise käiku sekkuda. 1999. aasta kevadel sättis Meri aga ametisse valitsuse, kes õigusemõistmisse siiski sekkus.

Seda lausa valitsuse protokollilise otsusega. 1999.a. 21. septembril toimunud valitsuse istungil otsustati päevakorrapunkti 38 raames anda rahandusministeeriumi kantslerile Aare Järvanile muuhulgas järgmine juhis: "Esitada kohtule kaalutlus, et Johannes Reinolale kuulunud maja omandas lepingu sõlmimise ajal Eesti NSV välisministrina töötanud Arnold Green pahauskselt, kuna ta pidi olema teadlik ühiskonnas maad võtnud Eesti iseseisvuse taastamise restitutsiooni ja omandi õigusjärgsele omanikele tagastamise suundumustest." Allkirjastanud on selle dokumendi peaminister Mart Laar ja riigisekretär Aino Lepik von Wiren.
Kahetsusväärne, et valitsus sellesse protsessi üldse sekkus. Veel kurvem aga on, et täitevvõimu surve viis kohtuveani.

Linn jättis maja alles

Stella-Helene Reinola d`Aquila esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse ning vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 19.01.1998 otsusega tunnistati aadressil Kurni tn 31 asuvad ehitised ja maa omandireformi objektiks ning tema ise selle vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Linnakomisjon luges tõendatuks, et ehitised võõrandati reaalse repressiooniohu tõttu vara endiselt omanikult Veera Reinolalt.
Linnavalitsuse 03.04.1998 korraldusega otsustati aga jätta taotlus elamu tagastamise kohta rahuldamata põhjendusel, et vara on Arnold Greeni heauskses omandis. Alustati kompenseerimise menetlust ning 19.06.1998a. määrati Reinola d`Aquila`le ehitiste eest kompensatsioon 130 900 krooni EVP-des.
Reinola d`Aquila pöördus seejärel Linnakohtusse ning palus tuvastada Greeni ja ENSV MN Asjadevalitsuse vahel 11.12.1989 sõlmitud Kurni tn 31 asuva elamu ostu-müügilepingu (mis oli mittetagastamise ja kompenseerimise korralduste aluseks) ja 17.02.1998 sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse.

Kohus tegi Greenist pahauskse

Linnakohtu 26.09.2000 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Nimetatud otsusele esitas Reinola d`Aquila apellatsioonkaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis 01.02.2001 otsusega Linnakohtu otsuse muutmata. Järgnevalt esitati kassatsioonkaebus ning Riigikohtu 08.06.2001 otsusega asuti alljärgnevale seisukohale:
07.12.1988 vastu võetud seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950 sätestas rehabiliteerimise kiirendamise põhimõtted. ENSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra punkt 1 sätestuse kohaselt tagastati kõigile 1940-1950 aastatel Nõukogude Eestis alusetult represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud (olenemata rehabiliteerimise ajast) kodanikele selle vara maksumus.
Eesti NSV MN ja Eesti NSV Ametiühingute N?ukogu 31.07.1989 määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku punkt 13 alapunktiga 5 piirati riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust selliselt, et ei lubatud müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise lahendamiseni.
Green, kes töötas välisministrina ja kuulus eelnimetatud määrustiku kinnitanud Ministrite Nõukokku oleks ostjana pidanud välja selgitama, kas majal oli olemas endine omanik või omaniku järeltulijad ja kas tehing on vastuolus kunagise omaniku või selle pärijate õigustega. Kohus asus seisukohale, et ostu-müügilepingu sõlmimisel käitus Green pahauskselt.
Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2001 otsusega (võttes aluseks eelnimetatud Riigikohtu otsuse) tunnustati Greeni poolt 11.12.1989 sõlmitud Kurni 31 ostu-müügilepingu ja 17.02.1998 sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust.

Ema ei represseeritud

Riigikohtu 08.06.2001 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu järeldused on aga põhjendamatud, sest vara endine omanik Veera Reinola põgenes Eestist 1944.a. reaalse repressiooniohu tõttu. Veera Reinola ei ole represseeritud ja rehabiliteeritud isik Eesti NSV MN ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31.07.1989 määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku mõistes.
Kohtuotsused oleks õiged kui vara omanikuks oleks õigusvastase võõrandamise ajal olnud Stella-Helene isa Johannes Reinola, kes küüditati ja hukati 1941. aastal Siberis Norilskis. Maja omanikuks oli aga Stella ema -Veera Reinola.
Tegemist pole represseeritud ja rehabiliteeritud isikuga. Riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust piiramine selliselt, et ei lubatud müüa maju kuni majade neile tagastamise lahendamiseni Kurni 31-le seega ei laiene.
Oluline on märkida, et Riigikohtul oli otsustamise aluseks ka valitsuse 21.09.1999 istungi protokoll nr 42, allkirjastatud Mart Laari ja Aino Lepik von Wireni poolt, millega anti juhised Rahandusministeeriumi kantslerile Aare Järvanile.

Plaan B ja C

Green esitas Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2001a. otsusele kassatsioonkaebuse.
Tallinna Linnavalitsus pöördus 13.12.2001. kirjaga ka Riigikohtu Loakogu poole paludes menetlusloa andmise taotluse lahendamisel viidatud asjaolusid kaaluda. Riigikohtu Loakogu jättis 23.01.2002 aga menetlusloa andmata.
Riigikohtu reglemendi kohaselt on Loakogu liikme põhistatud ettepanekul Loakogul siiski õigus menetlusloa andmise taotlus uuesti läbi vaadata. Kui Riigikohus võtaks asja uuesti arutada ja muudaks tehtud otsust, võib Greeni ostu-müügilepingud jääda tühistamata ja maja jätkuvalt tema omaks.
Kui Riigikogus asja aga uuesti ei aruta, on Greenil võimalus tellida ekspertarvamus Kurni 31 ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Kui ümberehitusi on võõrandamisest kuni Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmiseni (1991) tehtud rohkem kui 75%, hoonet ikkagi ei tagastata. Kui see protsent on ka pisut väiksem, tagastataks hoone osaliselt - näiteks 35-40% ulatuses. Nii jääks Green ikkagi suurema maja osa omanikuks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)