Järgides ühise euroraha ideed

ALBERTO FRANCESCO, GIAVAZZI GIOVANNINI,      09. jaanuar 2002




Euro ajalugu on hiilgavaks näiteks sellest, kuidas majanduslikud ideed muudavad avalikku arvamust ja kuidas seejärel muutuvad poliitilised ja majanduslikud institutsioonid. Robert Mundell - kanadalane, kes võitis 1999. aastal Nobeli majanduspreemia - oli esimene, kes kirjutas rahaliitudest tulenevast kasust. Projekt, mis viis euro sünnini, oligi inspireeritud Mundelli ideedest ja äratundmisest kui oluline on valitsusasutuste (nagu keskpangad) ja ülejäänud ühiskonna suhetes reaalselt toimiv regulatsioon.
Euroopa Majandus- ja Valuutaliit (EMU) sündis osaliselt järgmisest vastuolulisest argumendist - valitsustele antud võim valuutakursside ja finantsturgude üle on pöördvõrdeline nendesamade turgude stabiilsusega. Itaalia on siin heaks näiteks: enne EMUd oli maa haaratud inflatsioonikatkust, kõrgetest intressidest ja väga kallist riigivõlast, mis ähvardas juba kogu riigi rahandust ja Itaalia elustandardit.
Võttes Itaalia võimudelt aga võimaluse otseselt kontrollida vahetuskurssi ja intresse, inflatsioon ja intressitase taltusid. See ei pea ilmtingimata tähendama, et Itaalia võimud olid pahad või võimetud, vaid seda, et enne EMUd polnud Euroopas raha- ja maksupoliitikat määravad reeglid enam sobivad viimastel aastakümnetel kiiresti arenenud paindlike kapitaliturgude ohjamiseks.
Euro pakub ka hea näite majandusreformi läbiviimisest. Euro poolt või vastu olevad huvigrupid pole kunagi suutnud koonduda ega muutuda püsivateks pooldajateks ega vastasteks, kuna nii eurost tulenevad majanduslikud hüved kui ka kulud on mitmetahulised. Huvirühmad, kes esinevad euro poolt või vastu, on aegade jooksul üha muutunud ning erinevad oluliselt ka riigiti.
Paratamatu vastupanu euro projektile, eriti avalikus sektoris, ületati täpse, astmelise ajakava ja selgete karistuste määramisega tähtaegade ületamise eest. See lähenemine oli ohtlik rahaturgude seisukohalt, kuid erakordselt efektiivne poliitiliste hõõrumiste ületamisel.

Sellistes riikides nagu Kreeka, Soome, Itaalia ja Portugal riivas ühisrahaga liitumine mõnede töösturite huve, kes eelistanuks rahvusvaluuta devalveerimisega oma konkurentsivõimet säilitada ja parandada. Euro lõi tugevalt ka neid poliitikuid, kes käsitlesid inflatsiooni mugava maksustamisvormina, kuni see ei eelda hääletust parlamendis.

Kreeka keeras nina kahe aastaga

Euroga tõusis sellise mugava poliitika ajamise risk oluliselt. Kaalul polnud aga enam kõrgem inflatsioonimäär, vaid tegelikult Euroopa ühiselt turult väljatõrjumine. Targad poliitikud said aru, et poliitilise kahju ja kasu vahekord on järsult muutunud ning vahetasid kiiresti käiku.
Kreeka on siin ilmselt parim näide. See oli maa, mis elas kaks aastakümmet Brüsselist tulevatest summadest, laotades raha avaliku sektori kõrgeteks palkadeks, samal ajal kui majandus kasvas aeglaselt ja inflatsioon oli kõrge. Ateena valitsusel kulus aga vähem kui kaks aastat, et ühiselt turult välja jäämise hirmus oma poliitikat täielikult muuta.
Mõistmine, et euro on osa hoopis laiemast majandusliku ja poliitilise integratsiooni protsessist, aitab ka aru saada, miks sama idee eri versioonidega ette võetud ühepoolsed eksperimendid (a la Argentiina ja selle valuutakomitee) on lõppenud hoopis teistsuguse tulemusega.

Stagnatsioon tulekul?

Euroopa majandusreformi puhul olid väga olulised seatud tähtajad, kuid nüüd, kus need on möödas, kaob ka nendega seotud surve. On selge, et kui EMU kord loodi, suurte muutuste laine Euroopas raugeb. Nn "heaoluriik" jätkab tänase jõukuse ja meie laste heaolu ärasöömist.
Tööseadustikud hoiavad miljoneid potentsiaalseid töötajaid tööta. Paljud majandussektorid, automüügist hambaravini, on kaitstud konkurentsi eest. Selle tulemusena suubub oluline osa tulust tarbija taskust väikestele huvirühmadele, kes on seaduse kaitse all. Veelgi hullem, kogu majandus kannatab kroonilise skleroosi all. Pärast euro tulekut seisab reform neil aladel ikka silmitsi seniste tõketega.

Maailm, valvel!

Vaatamata probleemidele arvame, et euroga seotud reformid olid vajalikud ja suurepäraselt läbi viidud. Eurost tulenevad kasud ulatuvad majandusest palju kaugemale. Euro näitab, et sajanditevanust rahvusriikide rivaliteeti võib ületada ja unustada, kui kodanikud saavad vabalt üle piiride liikuda ja üksteisega lihtsamalt äri teha.
Tugevad majandusinstitutsioonid saavad Euroopas aluseks tugevale ja vabale ühiskonnale. Paratamatult toob see kaasa tugevate poliitiliste institutsioonide tekke tervel mandril, ja seda isegi postkommunistlikes riikides, kes on end võtnud ELiga ühinemise sappa. Kogu ülejäänud maailm võiks igatahes valvel olla.

Francesco Giavazzi on Bocconi Ülikooli majandusprofessor ja Alberto Giovannini Unifortune S.P.A. tegevjuht.
Copyright: Project Syndicate, Detsember 2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)