NATO-lt võib turvateenuse osta odavamalt

JAAK ALLIK,      27. november 2002



1. novembri Sirbi avaleheküljel kuulutab peatoimetaja Mihkel Mutt jaburaks arvamuse, et kaheprotsendilise kaitsekulu võiks suunata parem sotsiaalsfääri, sest me oma paari kahuriga ei saa Vene taktikalise tuumarelva vastu. Olles nõus, et NATO ei hakka meie pärast venelastega sõdima, leiab ta, et vajame NATOt kui turvafirmat ning kaks protsenti on tasu meie valvamise eest.

Paraku pole Muti argumentatsioon tõsiseltvõetav. Lähtudes olmelisest võrdlusest, palkame turvafirma oma korteri kaitsmiseks tundmatute ja ootamatute röövlite vastu. Kui aga võimalikud röövlid teada on, vaevalt keegi palkaks nende kaitseks firma, kes teeb röövlitega tehnoloogilist koostööd, kelle nõukogus istub vaatlejana meie poolt kardetud röövlite esindaja ja kes võib peagi paluda meilt korterit, et koos meid hirmutavate röövlitega valmistuda ühiseks röövretkeks meie naabrite juurde. Või kui selline firma juba palgata, siis tuleks tehingut nimetada mitte turvamiseks, vaid katuse muretsemiseks. Enne peaksime aga veenduma, kas meil katust üldse vaja on ning milline on tõenäosus, et me uue koos katusega õhku ei lenda.

NATOsse peitu vaid Venemaa eest

Minnes poliitilisele tasandile, siis pole ju saladus, et ainus Eesti riiklikku julgeolekut ja iseolemist ähvardav oht võib tänases maailmas geograafiliselt lähtuda siiski vaid Venemaa poolt. Ning kuigi T. H. Ilves ütleb 2. novembri Eesti Päevalehes otse, et peagi pärast meie NATOsse kutsumist peaksid meie poisid hakkama sõdima Iraagis, ei väida ükski eesti poliitik, et soovime NATOsse astuda selleks, et Iraagis sõdida. Sinna pürgime ju ikkagi selleks, et "turvata" end Venemaa eest.
Julgen väita, et sellist ohtu nagu Vene-Eesti lokaalne sõda, mille eest NATOsse kuulumine meid tõepoolest kaitseks, pole olemas. Oleme rajanud oma kaitse ja kulutanud miljardeid olematu ohu ärahoidmiseks. Viited 1939. aastale ei tee meid karvavõrdki targemaks. Jutt sellest, et peame militariseeruma selleks, et 1939. aasta ei korduks, on -kui kasutada M. Muti sõnavara - jabur õige mitmest aspektist.
Tuletan meelde, et 1939. aasta sündmused ei kujutanud endast Venemaa lokaalset kallaletungi Eestile, vaid toimusid Teise maailmasõja kontekstis. Just selle konteksti tõttu ei osutanud Eesti armee Venemaale vastupanu. Mitte seepärast, et Eesti armee olnuks nõrk (ta oli suhteliselt palju tugevam kui praegu), vaid seepärast, et Päts ja Laidoner mõistsid ja teadsid, et tegemist ei ole lokaalse sõjaga kahe riigi vahel. Nad tegid valiku, mis nende arvates minimaliseeris Eesti ohvreid juba alanud maailmasõja käigus.
Jah, Soome käitus teisiti. Kuid kipub ununema, et pärast kangelaslikku vastupanu ja 25 000 soome sõduri elu hinnaga tuli ka Soomel lõpuks alistuda Stalini territoriaalsetele nõudmistele. (Andmeid selle kohta, et Stalini esialgsesse kavasse oleks kuulunud ka Soome inkorporeerimine NLiitu, pole ma kohanud.)

Eesti säilib vaid siis, kui ei tule Kolmandat maailmasõda

Tänases olukorras tagab Eesti riikluse põhiseadusliku eesmärgi - rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - vaid Kolmanda maailmasõja ärahoidmine. Euroopas võib selline sõda puhkeda ainult Venemaa ja USA konfrontatsiooni tulemusena. Kui Eesti kuulumine NATOsse suurendab seda konfrontatsiooni, on see Eestile kahjulik, kui vähendab, on see kasulik.
Tegelikult ei sõltu sellest aga suurt midagi. Ma ei usu olukorda, kus meie vastas on Venemaa, kes on valmis kallale tungima näiteks Euroopa Liitu kuuluvale Eestile ning Soomele, või tungiks kallale ainult Soomele, kuna see NATOsse ei kuulu. See kõik on ajaloolistel hirmudel põhinev jamps.
Mulle võidakse ette heita tänase Venemaa idealiseerimist. Aga see ongi meie ainuke lootus. Kui Venemaa oleks või muutuks teistsuguseks, tähendaks see sõda - ja sugugi mitte ainult Eesti ja Venemaa vahel. Selle sõja tulemusena aga Eesti alles ei jääks, sõltumata sellest, kas me kuulume NATOsse või mitte.
Praegu on olukord õnneks selline, mille kohta NATO peasekretär G. Robertson ütles hiljuti Moskvas: "NATO tänased liikmed on Venemaa kõige kindlamad partnerid ja sõbrad". Kui seda aktsepteerib ka Putin ja tema kindralid, siis võib Eesti rahulikult NATOsse astuda. Kuid saagem ükskord aru, et NATO ei soovi meid mitte selleks, et suurendada oma vastasseisu Venemaaga ja võtta sinna üks Venemaa vaenlane. Toomas Haug kirjutas aastapäevad tagasi Sirbis: "Alles Eesti NATOsse astumisel on piir Venemaa ja Lääne vahel kindlalt kinnitatud Narva jõele. Tõenäoliselt alles siis tunneb Venemaa, et ta on selles regioonis uuesti surutud Põhjasõja-eelseisse piiridesse."
See kõlab kui otsene üleskutse Kolmandale maailmasõjale Euroopas ja Eesti tulevasele hävingule. Mitte keegi Euroopas peale mõne Venemaad ja venelasi vihkava eestlase pole huvitatud, et Venemaa surutaks uuesti Põhjasõja-eelseisse piiridesse. Vastupidi, kõik on huvitatud, et ka need piirid Euroopas kaoksid, nagu on kadunud piirid kogu Lääne-Euroopas.

Eesti mängib kurja koera Venemaa tagalas

Aasiast ja eriti islamimaailmast tõusva reaalse maailmasõja ohu ees on Venemaa muutumas Euroopa tsivilisatsiooni eelpostiks. Kui soovime oma ajaloolisest kompleksist lähtuvalt edasi mängida kurja koera Venemaa tagalas, siis teevad NATO ja Venemaa koos selle koera kutuks. Selles mõttes on NATOsse ja Euroopa Liitu astumine Eestile kindlasti kasulik.
Euroopa Liit õpetab meid, kuidas tuleb tsiviliseeritud maailmas kohelda vaeseid, töötuid ja pensionäre. NATO aga õpetab, kuidas käitub tsiviliseeritud maailm rahvusvähemustega. Ta võtab OSCE missiooni suurepäraselt ja hoopiski karmikäelisemalt üle, nagu ta seda meile saadikute keelenõude kaotamist dikteerides juba talitas. Soovinud saada NATOsse Venemaa eest pakku (ehk turvatud), satume hoopis Venemaa ja venelaste sõprade klubisse, kus kehtivad kindlad reeglid.
Küsigem aga, kas sellise "katuse" eest tuleks maksta nii kõrget hinda? Miks Ungari võeti NATOsse kaitsekulutustega, mis moodustasid 1,6% SKPst? Miks Eesti ei saa NATOle selgeks teha, et 2% SKPst teravdab meie madala maksukoormuse juures sisevastuolusid riigis sellisel määral, et me juba seepärast pole NATO-kõlbulikud? Kusjuures kümnel tänasel NATO-riigil on need kulutused 2%-st madalamad.
Müstilised 2% - mis maksukoormuse erinevusi arvestades tähendavad täiesti erisugust suhtkoormust iga konkreetse riigi eelarvele - on lihtsalt sõjatöösturite ja nendega seotud NATO generaliteedi shantaazh. Kas asi pole lihtsalt eestlase usinuses ja sõnakuulelikkuses või ka mõne poliitiku otseses omakasus? Lätit ei jäeta ju NATOsse võtmata, kuigi tema kaitsekulutused on Eesti omadest kaks korda madalamad. Või kuidas?

Akadeemikute arvamusi peetakse jaburateks

Lõpetaksin veel ühe "jaburdaja", akadeemik Harald Kerese sõnadega 29. oktoobri Postimehest: "Julgeoleku luulud on viinud selleni, et kulutused sõjaväele hakkavad häirima inimeste igapäevast elu. Ei jätku raha ei tervishoiule ega haridusele, küll aga kaitseministeeriumile. Las maksavad ülikallid luureseadeldised ise kinni need, kelle teenindamiseks nad on muretsetud."
Kummastav, et Mutt esitas omad luulud, kiites filmi "Nimed marmortahvlil". Loodan, et temagi on arvamusel, et sellest filmist tõusev kasu Eesti kaitsetahtele ja -võimele on suurem, kui tänase Eesti riigi ühe päeva sõjalistest kulutustest tulenev. Sellest johtuvalt võinuks kultuurilehe peatoimetaja mõelda hoopis sellele, et kogu eesti kinokunsti toetamiseks kulutab Eesti riik täna summa, mis on võrdne 1,5%-ga kaitsekulutustest.
(Toimetuselt: J. Alliku artikkel ilmus 8. novembri Sirbis. Autoriga kokkuleppel ja kirjutise mõjujõu laiendamiseks avaldasime toimetatud variandi ka Kesknädala lugejale.)

Mitte keegi Euroopas peale mõne Venemaad ja venelasi vihkava eestlase pole huvitatud, et Venemaa surutaks uuesti Põhjasõja-eelseisse piiridesse. Vastupidi, kõik on huvitatud, et ka need piirid Euroopas kaoksid, nagu on kadunud piirid kogu Lääne-Euroopas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)