Suurõnnetus, mis ohustas Euroopat

JÜRI REINMANN,      26. aprill 2006


1986. aasta 26. aprill, mil toimus plahvatus Tshernobõli aatomielektrijaamas, jääb ajalukku kui kurb ja hoiatav sündmus, mis näitab, et teaduslik progress võib pöörduda ka inimeste vastu. Avarii leidis aset, nagu hiljem kindlaks tehti, eksperimendi tagajärjel – tuumareaktorit katsetati tavalisest erineval töörezhiimil. Plahvatus purustas reaktori, atmosfääri paiskus suur kogus radioaktiivset tolmu ja auru. Jaama ümbrus muutus eluohtlikuks surnud tsooniks – moodustati 60-kilomeetrise läbimõõduga kinnine piirkond, mille ümber okastraataed.

Pärast tuumakatastroofi evakueeriti kohalikud elanikud, kolhoosides ja eramajapidamistes olevad koduloomad lasti maha, metsades olevad loomad jäeti traataia taha pikkamööda surema.
Koos aatomielektrijaamaga oli ehitatud uus linn Prõpjat. Kujutage ette olukorda, kuidas Lasnamäe-suurune linn tühjendati paari päevaga elanikest, kusjuures oma vara võis kaasa võtta ainult käeotsas kandes. Aatomielektrijaama personal olid olnud keskmisest parema palga ja varustamisega, nende korterid olid sisustatud korraliku mööbli ja olmetehnikaga, majade ees seisid autod. Inimtühjas linnas aga jooksid ringi ainult näljased koerad.

Atmosfääri kandusid surmatoovad heitmed

Reaktor paiskas sisemusest välja surmatoovaid aineid. Tulekahju kustutati, aga tuletõrjujad surid keskmiselt kuu aja pärast. Reaktorisse loobiti kopteritelt tsementi ja liivakotte – tulemust see eriti ei andnud, ainult et lendurid jätsid oma elu.
Nõukogude massiteabevahendid vaikisid suurõnnetusest – tulemas olid maipühad. Kiievis peeti pidustusi. Pioneerid ja oktoobrilapsed marssisid mairongkäigus lühikeste varrukatega pluusides, ning mitte keegi ei teadnud, et taevast sadas neile peale eluohtlikku, kiirgavat tolmu, mida lapsed sisse hingasid.
Ukrainas toimunud plahvatuse registreerisid seismoloogiajaamad. Kuna radioaktiivse kiirgusfooni tase tõusis, hakkasid välismaised infokanalid häirekella lööma. Hirmuga jälgiti surmatoovat tolmu kandvate tuulte suunda. Enam ei saanud vaikida ka NSV Liit. Algul räägiti väikesest avariist, mis peagi likvideeritakse, aga mida päev edasi, seda tõsisemaks teated muutusid. Inimesi kutsuti üles evakueerituid majutama ja Tshernobõlisse kutsuti tööle arste.

Kordusõppustega surema

Avarii likvideerimiseks ja radioaktiivsete jääkide leviku peatamiseks tekkis tohutu tööjõuvajadus. Ainuvõimalik lahendus oli kasutada sõjaväge – seda sai kiiresti ja käsukorras kohale tuua. Sõjakomissariaadid hakkasid kordusõppuste sildi all mehi vastavalt nende erialadele kokku kutsuma, "kordusõppuslaste" arv oli kindlaks määratud.
Mehi ei teavitatud, kuhu neid viiakse. Kordusõppustega oldi harjunud ja neid võeti nagu omalaadset puhkust, mille eest töökohas palk jooksis. Kuid info, et viiakse Tshernobõli, levis kiiresti, ja mehed hakkasid ennast varjama. Vastukäiguks toimusid öised haarangud ja kordusõppusekutseid hakati saatma töökohta, kus need allkirja vastu kätte anti. Nüüd sai sõjakomissariaati mitteilmumise eest juba kohtu alla anda, ning see lõhnas vangla järele.
Autobaasid pidid Tshernobõli saatma veoautosid koos juhtidega – kohapealseid autosid enam kasutada ei saanud, sest need kiirgasid juba eluohtlikult.
Kohaleaetud elavjõu ja tehnikaga hakati purunenud reaktorile ümber ehitama tinaplaatidest sarkofaagi ning elektrijaama territoorium kaeti meetrise liivakihiga. Hakati kaevama hiiglaslikke süvendeid, kuhu pidi matma kõik, mida sai liigutada. Aatomielektrijaama lähiümbruses olevate elumajade kõrvale kaevati augud, kuhu buldooser lükkas maja koos sisustusega. Põldudel kasvav vili niideti hekselditega maha ja künti maasse.
Ühtlasi hakkas lokkama marodöörlus, kuigi tegu oli kinnise tsooniga, kuhu kõik vajalik sisse veeti ja kust oli keelatud midagi välja viia. Hinnatum kaup, näiteks ikoonid vanadest taludest ja autoosad, rändasid Kiievisse turule. Elanike autod, mis oli tulnud maha jätta, pidid minema tankiroomikute alt läbikäinuna mahamatmisele, kuid enne monteeriti neilt maha kõik väärtuslik – autoosad oli ju suur defitsiit. Seesuguse "kaubandusega" tegelesid ohvitserid, sest sõdurid eritsoonist välja ei pääsenud.

Esimeste käsi käis kõige rängemini
Kõige rohkem said kannatada esimesel aastal kohale toodud mehed. Jaama territooriumi pidi tühjendama materjalist, mis oli valmis seatud kahe uue reaktori ehitamiseks. Samuti tuli rookida aatomielektrijaama terveksjäänud hoonete katustelt reaktorist paiskunud radioaktiivse grafiidi tükke – katusel tohtis üks mees päeva jooksul töötada vaid mõne minuti. Kogutud saast veeti mahamatmisele veoautodega, mille kabiinid olid kaetud tinaplaatidega.
Järgmistel aastatel kohale toodud mehed olid väiksemas ohus, sest reaktorivare sai juba kinni kaetud ning ülekäinud vihmad ja talv oma lumega olid radioaktiivsustaset alandanud.

Eestist viidi 4500 meest
Selline oli lühidalt elu Tshernobõlis, kuid nüüd tänapäevast.
Eestist viidi kordusõppuste sildi all Tshernobõli ühtekokku umbes 4500 meest. Kui paljud neist tänaseks surnud on, selle üle pole keegi arvet pidanud. Elusolevad mehed on enamuses pensionieelikud, sageli h vägagi aiged inimesed, kes elavad vaesuse piiril. Tööle neid ei taheta võtta vanuse ja viletsa tervise tõttu. Paljud on invaliidid või töövõime kaotanud pensionärid.
Sellise olukorra parandamiseks on vaja riigipoolset abi. Ametnikud, kellest see oleneb, peaksid aru saama, et need mehed ohverdasid oma tervise ühiskonna nimel. Kui kiirguse levikule poleks nii kiiresti piiri pandud, kuipalju läheks praegu vaja vahendeid haige rahva ravimiseks?

Tshernobõli veteran on represseeritu
Tshernobõli veteranide ühingu esimehena lootsin 2004. a. kehtima hakanud okupatsioonirezhiimide poolt represseeritud isiku seadusele, mille järgi said represseeritud isiku staatuse ka sunniviisiliselt tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisele saadetud mehed. Igati heast seadusest riigipoolsete toetuste ja soodustustega on veteranidele vähe abi, sest ettenähtud toetusi ja soodustusi saavad ainult need, kel on oma vanemate järgi Eesti kodakondsus. Niisuguseid on Tshernobõli veteranide koguarvust alla poole, Ida-Virumaal ainult 10 protsenti.
Kunagi maksis riik kõigile veteranidele võrdselt abiraha 60 krooni kuus. On häbematus jagada mehi, kelle tervis ohverdati teiste heaks, mustadeks ja valgeteks. Represseeritud isiku seaduse alla oleks pidanud lülitama kõik sunniviisiliselt Tshernobõli tuumaelektrijaama avarii likvideerimisele saadetud isikud, või oleks pidanud vastu võetama mingi muu seadus, mis oleks hõlmanud kõiki veterane minimaalsegi abiprogrammiga.

Muidugi saavad ka kohalikud omavalitsused paljugi ära teha oma haldusterritooriumil elavate veteranide abistamisel. Siin on eeskujuks Tallinna linnavalitsus, kes toetab kõiki Tallinnas registreeritud Tshernobõli veterane sotsiaalabiprogrammidega, näiteks sanatoorse ravi ja hambaravi arvete tasumisega.
Keskerakondlasi on paljude linnade ja valdade omavalitsustes. Kutsun teid üles järgima Tallinna eeskuju ja, leides vahendeid kohalikes eelarvetes, abistama oma haldusterritooriumil elavaid Tshernobõli veterane!

Aktiivsemate meeste eestvõttel on moodustatud üle-eestiline Tshernobõli veteranide ühing. See kujutab endast kohalike ühingute liitu, kuid Eestis on veel palju piirkondi, kus oma ühing puudub. Kohalikel ühingutel on parem ülevaade oma liikmetest ja nende probleemidest, neil on parem teha koostööd omavalitsustega. Arvestama peab ka sellega, et keegi ei tule ise veteranidele midagi pakkuma. Tallinnas asuv ühing ei jõua kõikidesse Eesti nurkadesse ja võib ainult nõustada.

Jääb vaid soovida kõikidele Tshernobõli veteranidele tervist ja jõudu oma õiguste kaitsmiseks. Loodame riigiisade mõistvale suhtumisele, et kaotataks praegune ebavõrdsus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)