Vajame eetiliste väärtuste punast raamatut

JAANUS KARILAID,      06. detsember 2006


Meie ühiskonna väärtushinnangud pole enam üheselt mõistetavad. Vaadake ringi – mis toimub!

Rahvarinde-päevil püstitasime oma riigi heas usus, et toona meil selja sirgu ajanud väärtused jäävad meie tulevikkugi kandma pikaks-pikaks ajaks.
Need väärtused hakkasid kiiresti kaduma juba 1990. aastate algupoolel. Aated aina hajusid ja hajusid kapitali esialgse akumulatsiooni perioodile tüüpilise röövmajanduse tingimustes. Kuid täna oleme juba olukorras, kus meie elukorralduse algsed õilsad põhimõtted pole mitte ainult kustunud, vaid on asendunud hoopis vastupidistega. Meie, kes me ühtses rindes tõotasime saada oma riigi headeks peremeesteks, peame nüüd nägema, kuidas rahvas võõrandub poliitikast ja kuidas osa rikkamast rahvast otseselt pöörab oma riigi vastu.

Kaks kaasust

Selle ilmingu ehmatavaimad näiteid on meie mõnede ettevõtjate kaasused. Üks erastas aastad tagasi Eesti Raudtee, selge petmisplaaniga.
Teine läks võõrale maatükile ja kujundas selle ilma loata omatahtsi ümber. Esimesel juhul arvestas riik kahjukuluks peaaegu 600 miljonit krooni, teisel juhul 250 tuhat krooni.
Omanikena või partneritena ei salliks meist keegi sellist laamendamist. Eesti Raudtee ärimehed rikuvad lepingut ja jätavad lubatud raha investeerimata. Aga Eesti Vabariik on samuti millegi omanik! Meie ise kõik koos ju tegime ta selleks omanikuks. Ning nüüd arvab osa meie seast, et riigi institutsioon ja omand on tühised. Kuidas nii võib?
Õiglustunne mu südames mässab just sellest, et nõnda ei astunud need ettevõtjad välja mitte ainult Eesti riigi, vaid meie kõigi vastu. Meie pole neile mitte keegi!
Ikka saab kaitsta ennast rahaga: ma maksan kinni, ma müün teile raudtee tagasi, ma maksan teie trahvi ära, peaasi, et ma sain, mida mina tahtsin.
Hetkel pole mõtet siin üldse küsida, mis eesmärke teenis „raudtee arendamine" või "loodusekorrastamine". Mind huvitab hoopis, millal tegi meie mentaliteet niisuguse kannapöörde, et osa kodanikest ei tunne enam mingit aukartust, ei mingit au- ega häbitunnet Eesti ees, ning arvab, et meie riiki on loomulik lüpsta.
Arvan, et oleks ülim aeg hakata koostama "Eesti väärtuste punast raamatut", kuhu pandaks kirja aated, mille puhul täna peame kahetsusega nentima, et need on välja suremas.

Esimene Eesti teises faasis

Need aated tuleb uuesti ausse tõsta, alustades laulva revolutsiooni ja Rahvarinde aegadest. Meie mentaliteedi ajalugu jaguneb sealtpeale kaheks: esimene faas, kus toonased solidaarsusvaimust kantud ideaalid hakkasid ununema, ja teine faas, kus nad hakkasid asenduma uute, vastupidiste ideaalidega.
Eesti ühiskonna praegune probleem tundub olevat justnimelt selles, et nood faasid on ühiskonnas hakanud teravalt põrkuma: osa rikkamast "esimesest Eestist" on jõudnud juba teise faasi, samal ajal kui vaesem, aga haritum "teine Eesti" hoiab veel sitkelt kinni esimesest – mälust kaduma kippuvatest ideaalidest. Sestap on meie ühiskond "liigestest lahti".
Õnneks on Eestis alati kriitiline mass inimesi, kelle jaoks Rahvarinde ajal loodud ideaalid ei kao kunagi. Nendest sõltubki aga paljuski meie riigi tulevik.
Rikkurid näeksid meelsasti, et Eesti riigi väärikus oleks ainult välispoliitiline; et meie välispiirist seespool oleks riiki võimalikult vähe, ja parem kui teda üldse jalus segamas poleks, et siin volilt toimetada saaks.
Arvan, et Eesti riik tuleks sellise mentaliteedi küüsist päästa. Mitte õhuke ja nõrk riik pole meie tee, vaid tugev ja vastutustundlik riik.

Rohelise Erakonna kahene viga

Üks sääraseid katseid päästa meil ohtlikult levivat mentaliteeti on Rohelise Erakonna äsjane asutamine. Eesti loodus peab aga siiski olema parteideülene kaitseobjekt. Parteina satuvad rohelised paratamatult poliitilise konkurentsi tingimustesse, kus neil vältimatult tekib tahtmine mure looduse pärast monopoliseerida, kuulutada ainult "oma asjaks".
See on viga kahes mõttes. Esiteks ei lase meie poliitiline süsteem mitte ühelgi erakonnal tegelda ainult "oma asjaga", vaid iga partei kistakse (ning uputatakse) ka nendesse probleemidesse, mis pole talle programmiliselt tähtsad – mistõttu oma eesmärkide teostuseni jõuavad üksnes suuremad erakonnad. Rohelist mõtteviisi ei tohiks poliitiliselt nishistada!
Ja teiseks, keskkonnakaitsealast aktiivsust erastades loobuvad rohelised suurest ülesandest, milleks nad meie ühiskonnas olid tegelikult kutsutud: ühendada kõik sellesuunalised algatused ning üritused, sõltumata sellest, millise partei peades need sündisid. Rohelise erakonna positiivsus seisneb aga kindlasti meie poliitilise päevakorra rikastamises.

Eetilise Eesti eest!

Raudtee erastamise ja puudelõhkumise näited tõestavad, et tõeliselt roheline Eesti saab olla ainult eetiliselt puhas Eesti. Eetiline puhtus ei saa aga olla ühegi partei privileeg. Kõik need, kelles elab veel lootus, et eetiliselt puhas Eesti on ikkagi päästetav, peaksid koonduma mingisse uude rindesse, deklareerides Anna Haava sõnutsi: "Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus!"
Meie ei taha jääda ununevaks leheküljeks eetiliste väärtuste punases raamatus.
Rahvas uude Rindesse!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (100)