Mart Ummelase meediakommentaar - 10 aastat tagasi (8)

7. oktoober 2002

Suvi oli erakordne looduse erilise armulikkuse ja helduse poolest puhkajate vastu, paraku meie ajakirjanduses jätkusid needsamad kolletumise tendentsid, mis andsid endast märku juba eelnenud aastal. Ajakirjandus kui ühiskonnaelu konstruktiivselt mõjutav tegur minetab Eestis jätkuvalt oma tähtsust ja kaalu.

Eesti suurimad ajalehed ning kommertslikud telekanalid muutuvad paraku üha ühetaolisemaks ja tabloidsemaks. SL Õhtulehe tiraaži ennakkasv ja telekanalite lollikindlad formaadisaated tekitavad teisteski meediakanaleis lihtsa edu illusiooni: ainuvõimalik viis meid ümbritseva elu nähtuste ja probleemide kajastamiseks on lugejaskonna instinktiivsetele hetkehuvidele allumine, kõmulisuse ja primitiivsuse ning meelelahutuslikkuse kriitikavaba kummardamine. Süvenev otseütlemise levik ja väärtushinnanguliste hoiakute mustvalge esitus arvamuskirjutistes ning eriti juhtkirjades annab tunnistust meediamaastiku kaugenemisest oma peaga mõelda suutvast, enese- ja ühiskonnakriitilisest vastuvõtjast. Kui Lenin ütles - kunst massidesse! -, siis Eesti ajakirjandus on selle realiseerinud kujul - massitõde aruka analüüsi asemel! Intellektuaalse publiku rahulolematus ajakirjandusega on aga päev-päevalt üha ilmsem.

Postimehe nädalalõpulisa „Arter" muutumisest väikekodanliku tarbimise indulgentsiaks on innustust saanud Eesti Päevaleht esialgu küll veel põhiosaga ühiste kaante vahel ilmuva laupäevalehega, mille viimatine kujundus ja sõnastus tuletavad paraku meelde algklasside koduloo-töövihikut. Kõik on nii ütlemata lihtsakoeline ja infantiilne, ajakirjanike vestluskaaslased lühisõnalised ja nende iseloomustused napakalt konkreetsed. Viimase numbri isikuintervjuu Kaur Kenderiga jätab tast veelgi rumalama mulje kui senised meediakajastused. Ühest harvast haritud teleesinejast Kiur Aarmast tehakse lehes debiilne meediakangelane, keda võrreldakse tõsimeeli beibkirjaniku Kadri Kõusaarega.

Põhiline on selleski lehes mingi, vaid teatud vanuses ajakirjanikkonnale endale mõistetav trenditeadlikkus, nn inside joke'id ehk seltskonnasisesed naljad, millest vaid sama tualetti kasutavad inimesed päriselt aru saavad. Üleüldine õhuke pinnalisus, libisev põgusus, mittemidagiütlev õõtsumine tänase tarbimistühisuse lainetel iseloomustavad kõiki neid nädalalõpulisasid. Meediakommentaariski keskendub tuntud raadiohääl Anvar Samost peamiselt vaid sellele, et taas kord väljendada oma isiklikke ja sallimatuid poliitilisi eelistusi, mis langevad kokku - ja sugugi mitte üllatusena - vastava ajalehe kui terviku ühiskonnapoliitilise joonega. Huvitav, kas ükski ajakirjanik Eestis enam ei vaevu poliitilist tasakaalustatust mängimagi!?

Ja siiski tahaksin ma täna kõigest hoolimata kiita kahte ajakirjanikku isiklikult.

Esimene neist on Jaanus Piirsalu, kes eelmise nädala Eesti Päevalehes ühena esimestest lehekirjanikest julges välja öelda, kust tuleb meie lehtedesse see poliitiline kompromaat, mida viimastel nädalatel oleme nii ohtralt pidanud vastikustundega alla neelama. Välisministri eluviiside taunimisest alanud laine on üha tõusnud ja kaasa haaranud pea kogu meie poliitilise eliidi. Ajalehed püüavad üksteist üle trumbata, osavalt imiteerides uurivat ajakirjandust, pakkudes üha mahlakamaid materjale selle kohta, kuidas Riigikogu liikmed neile makstavaid tasusid ja kompensatsioone ebaeetiliselt pruugivad. Miks nimetan seda paljastustelainet uuriva ajakirjanduse imiteerimiseks? Aga sellepärast, et tegu on algusest peale põhimõtteliselt avaliku teabega, mis tuli lihtsalt üles korjata ja mida keegi seni ei viitsinud teha, kuni... Tõenäoliselt korjas selle kaika üles üks uus tulija poliitikamaastikul ja surus ajalehtedele vemmeldamiseks pihku. Kõik see meenutab nii kohutavalt eelmise sajandi kolmekümnendate aastate „kaikameeste" ambitsioonikust, et tahes-tahtmata hakkad kartma kõva käe esilekerkimist. Ja siis tulebki veel peaminister ettepanekuga tõsimeeli arutleda diktatuuri kehtestamise üle.

Eilegi kuulasin ma raadioeetris itsitavaid ajakirjanikke tsiteerimas poliitikute kohmetuid vabandusi, miks nad eluaseme kompensatsiooni vastu võtavad. Jah, need vabandused mõjuvad totakate ja ärritavatena, kuid samas, kolleegid-ajakirjanikud, kas just mitte meiesuguste itsitamine ei viinud omal ajal ka vapside põhiseaduse vastuvõtmiseni Eestis ja natsionaalsotsialismi võidukäiguni Saksamaal!? Kumb on ohtlikum: kas poliitikute kohatine ebaeetilisus ja lapsik omakasupüüdlikkus või selle lahmiva naeruvääristamise tagant tõusev demokraatia alavääristamine, poliitika kui demokraatliku otsustuse mehhanismi kõrvaleheitmine ja diktatuuri soosimine? Kas kaasaminek populistliku kõige ja kõigi kriitikaga ei too kaasa süvenevat vaikivat ajastut ja senisegi piiratud sõnavabaduse edasist vähenemist? Selle üle tasuks tõsiselt mõelda.

Teine ajakirjanik, kes on julgenud vastuvoolu ujuda, on Peeter Ernits, kes „Arteris" asetab ühele pulgale Antonio Angotti ja Aleks Lepajõe. Kahe avantüristi tegude lihtne, kuid kõnekas võrdlus sunnib tegema sügavamaid järeldusi Eesti tänase ühiskonna eetilise seisundi kohta, kus paljud põhimõtted on niivõrd pea peale pööratud ning antikangelased määravad tegelikult kogu mängu. Milles on siis asi? Küllap on nii Angotti kui ka Honduurase kodanikust meediatäht mõlemad omamoodi huvitavad isiksused, tõelised desperaadod (meeleheitlik, hulljulge inimene - Toim.), kellest võiks kirjutada põnevaid raamatuid. Maailm vajab küllap ka selliseid. Iseasi, kas meie tänase ühiskondliku kliima kujundajatena, väärtusmaailma määrajatena, sümbolite ja eeskujudena. Kui Aleks Lepajõe ilmub ekraanile, mõtlen ma näiteks Erki Noolele. Kui meie olümpiavõitja on oma eeskujuga toonud kümneid noori eestlasi kümnevõistluse juurde, kui palju siis uusi ja veelgi osavamaid Tillanderi juveeliäri röövleid võib too paljude poolt armastatud saatejuht innustada Eestimaalt sirguma!?

Jaga |